18.6.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 165/1

(1)

Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikli 169 lõikega 1 ning artikli 169 lõike 2 punktiga a on ette nähtud, et liit aitab kaasa kõrgetasemelise tarbijakaitse saavutamisele meetmetega, mis võetakse ELi toimimise lepingu artikli 114 kohaselt. Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 38 on sätestatud, et liidu poliitikaga tagatakse tarbijakaitse kõrge tase.

(2)

Vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 26 lõikele 2 hõlmab siseturg sisepiirideta ala, mille ulatuses tagatakse kaupade ja teenuste vaba liikumine. Selleks, et tarbijail oleks usaldus digitaalse siseturu vastu ja et nad saaksid sellest kasu, on vaja neile pakkuda lihtsaid, tõhusaid, kiireid ja odavaid viise, kuidas lahendada tarbijavaidlusi, mis tekivad seoses kaupade müümise ja teenuste osutamisega interneti teel. See on eriti oluline, kui tarbijad teevad piiriüleseid oste.

(3)

Oma 13. aprilli 2011. aasta teatises „Ühtse turu akt. Kaksteist vahendit majanduskasvu edendamiseks ja usalduse suurendamiseks „Üheskoos uue majanduskasvu eest”” nimetas komisjon õigusaktid vaidluste kohtuvälise lahendamise kohta, mis hõlmavad elektroonilist kaubandust ühena 12 vahendist, mis võimendavad majanduskasvu ja tugevdavad usaldust ühtse turu vastu.

(4)

Siseturu killustatus pärsib jõupingutusi konkurentsivõime ja majanduskasvu tõstmiseks. Peale selle on siseturul takistuseks kaupade müügist või teenuste osutamisest tekkivate vaidluste lihtsate, tõhusate, kiirete ja odavate lahendamisviiside ebaühtlane kättesaadavus, kvaliteet ja teadvustamine kogu liidus, mis vähendab tarbijate ja kauplejate usaldust piiriülese ostu ja müügi vastu.

(5)

Oma 24.–25. märtsi ja 23. oktoobri 2011 järeldustes kutsus Euroopa Ülemkogu Euroopa Parlamenti ja nõukogu üles võtma 2012. aasta lõpuks vastu esimese esmatähtsate meetmete kogumi, et anda ühtsele turule uut hoogu.

(6)

Siseturg on saanud tarbijate igapäevaelu osaks reisimisel, ostude sooritamisel ja maksete tegemisel. Tarbijatel on siseturu toimimise seisukohast võtmeroll ja seega peaksid nad olema selle keskmes. Digitaalne siseturg on saamas eluliselt tähtsaks nii tarbijate kui ka kauplejate jaoks. Tarbijad ostavad üha enam interneti teel ja üha suurem hulk kauplejaid müüb interneti teel. Tarbijad ja kauplejad peaksid internetis tehinguid sooritades tundma end kindlalt, seega on väga oluline kaotada olemasolevad takistused ja suurendada tarbijate usaldust. Selle eesmärgi saavutamisele võib oluliselt kaasa aidata usaldusväärse ja tõhusa internetipõhise vaidluste lahendamise süsteemi kättesaadavus.

(7)

Võimalus leida lihtne ja odav viis vaidluste lahendamiseks võib suurendada tarbijate ja kauplejate usaldust digitaalse ühtse turu vastu. Seni on tarbijate ja kauplejate ees siiski takistused, mis ei võimalda neil leida kohtuväliseid lahendusi eelkõige vaidlustes, mis on seotud piiriüleste internetipõhiste tehingutega. Seega jäävad sellised vaidlused praegu sageli lahendamata.

(8)

Internetipõhine vaidluste lahendamine on lihtne, tõhus, kiire ja odav võimalus internetipõhiste tehingutega seotud vaidluste kohtuväliseks lahendamiseks. Praegu pole aga mehhanisme, mis võimaldaks tarbijatel ja kauplejatel lahendada selliseid vaidlusi elektrooniliste vahendite kaudu; see põhjustab tarbijale kahju, tõkestab eelkõige piiriüleste internetipõhiste tehingute tegemist ja loob kauplejate seas ebavõrdsed tingimused ning pärsib seega internetipõhise kaubanduse üldist arengut.

(9)

Käesolevat määrust tuleks kohaldada liidus elavate tarbijate poolt liidus asuvate kauplejate vastu algatatud selliste vaidluste kohtuvälise lahendamise suhtes, mis on hõlmatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2013. aasta direktiiviga 2013/11/EL tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise kohta (tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise direktiiv) (3).

(10)

Selleks et tagada, et internetipõhist vaidluste lahendamise platvormi on võimalik kasutada ka selliste vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluste jaoks, mis võimaldavad kauplejatel esitada kaebusi tarbijate vastu, peaks käesolev määrus olema kohaldatav ka kauplejate poolt tarbijate vastu algatatud vaidluste kohtuvälisele lahendamisele, kui direktiivi 2013/11/EL artikli 20 lõike 2 kohaselt nimekirja kantud vaidluste kohtuvälise lahendamise üksused pakuvad asjaomaseid vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlusi. Käesoleva määruse kohaldamine sellistele vaidlustele ei tohiks panna liikmesriikidele kohustust tagada, et vaidluste kohtuvälise lahendamise üksused pakuvad selliseid menetlusi.

(11)

Kuigi internetipõhisest vaidluste lahendamise platvormist saavad kasu eelkõige piiriüleseid internetitehinguid sooritavad tarbijad ja kauplejad, tuleks käesolevat määrust kohaldada ka riigisisestele internetitehingutele, et võimaldada internetikaubanduse valdkonnas tõeliselt võrdseid tingimusi.

(12)

Käesolev määrus ei tohiks piirata Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2008. aasta direktiivi 2008/52/EÜ (vahendusmenetluse teatavate aspektide kohta tsiviil- ja kaubandusasjades) (4) kohaldamist.

(13)

Mõiste „tarbija” peaks hõlmama füüsilisi isikuid, kes tegutsevad väljaspool oma kaubandus-, ettevõtlus-, oskus- või kutsetegevust. Kui aga leping on sõlmitud eesmärkidel, mis on osaliselt seotud isiku kaubandustegevusega ja osaliselt mitte (kahesuguse eesmärgiga lepingud) ning kaubanduslik eesmärk on piiratud ega ole tarne kontekstis domineeriv, tuleks ka see isik arvata tarbijaks.

(14)

Mõiste „internetipõhine müügi- või teenuse osutamise leping” peaks hõlmama müügi- või teenuse osutamise lepingut, mille puhul kaupleja või tema vahendaja on pakkunud kaupu või teenuseid veebisaidil või muu elektroonilise vahendi kaudu ning tarbija on tellinud neid kaupu või teenuseid veebisaidilt või muu elektroonilise vahendi kaudu. See peaks hõlmama ka juhtumeid, kus tarbija on veebisaidile või muule infoühiskonna teenusele juurdepääsemiseks kasutanud mobiilset elektroonikaseadet, näiteks mobiiltelefoni.

(15)

Käesolevat määrust ei tohiks kohaldada tarbijate ja kauplejate vaheliste vaidluste suhtes, mis tulenevad interneti vahenduseta sõlmitud müügi- või teenuse osutamise lepingutest, ja kauplejate vaheliste vaidluste suhtes.

(16)

Käesolevat määrust tuleks vaadelda koostoimes direktiiviga 2013/11/EL, millega kohustatakse liikmesriike tagama, et kõik vaidlused liidus elavate tarbijate ja liidus asuvate kauplejate vahel võib esitada menetlemiseks vaidluste kohtuvälise lahendamise üksusele.

(17)

Liikmesriigid peaksid julgustama tarbijaid, et tarbijad enne internetipõhise vaidluste lahendamise platvormi kaudu kaebuse esitamist vaidluste kohtuvälise lahendamise üksusele võtaksid kauplejaga asjakohasel viisil ühendust, et jõuda vaidluse osas kokkuleppele.

(18)

Käesoleva määruse eesmärk on luua liidu tasandi internetipõhine vaidluste lahendamise platvorm. Kõnealune platvorm peaks olema vormilt interaktiivne veebisait, mis pakub ühtset sisenemiskohta tarbijatele ja kauplejatele, kes püüavad jõuda internetikaubandusega seotud vaidlustes kohtuvälise lahenduseni. Internetipõhine vaidluste lahendamise platvorm peaks pakkuma üldist teavet kaupleja ja tarbija vaheliste internetipõhiste müügi- ja teenuse osutamise lepingutega seotud lepinguliste vaidluste kohtuvälise lahendamise kohta. See peaks võimaldama tarbijatel ja kauplejatel esitada kaebusi täites elektroonilise kaebuse vormi, mis on kättesaadav kõigis liidu institutsioonide ametlikes keeltes, ja lisada asjakohaseid dokumente. Platvorm peaks edastama kaebused vaidluste kohtuvälise lahendamise üksustele, kes on pädevad asjaomast vaidlust menetlema. Internetipõhine vaidluste lahendamise platvorm peaks tasuta pakkuma elektroonilist juhtumite haldamise vahendit, mis võimaldab vaidluste kohtuvälise lahendamise üksusel viia vaidluse lahendamise menetlus läbi koos pooltega internetipõhise vaidluste lahendamise platvormi kaudu. Vaidluste kohtuvälise lahendamise üksused ei peaks olema kohustatud juhtumite haldamise vahendit kasutama.

(19)

Komisjon peaks vastutama internetipõhise vaidluste lahendamise platvormi väljatöötamise, toimimise ja hooldamise eest ning andma kõik platvormi toimimiseks vajalikud tehnilised vahendid. Internetipõhine vaidluste lahendamise platvorm peaks pakkuma elektroonilise tõlke funktsiooni, mis võimaldab pooltel ja vaidluste kohtuvälise lahendamise üksusel saada internetipõhise vaidluste lahendamise platvormi kaudu vahetatavat ning vaidluse lahendamiseks vajalikku teavet, vajadusel tõlgituna. See funktsioon peaks teostama kõik vajalikud tõlketoimingud ja seda tuleks vajadusel toetada inimsekkumise kaudu. Samuti peaks komisjon andma internetipõhisel vaidluste lahendamise platvormil kaebuste esitajatele teavet võimaluse kohta taotleda abi internetipõhise vaidluste lahendamise platvormi kontaktpunktidelt.

(20)

Internetipõhine vaidluste lahendamise platvorm peaks võimaldama andmete turvalist vahetamist vaidluste kohtuvälise lahendamise üksustega ja järgima Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta otsuse 2004/387/EÜ (üleeuroopaliste e-valitsuse teenuste koostalitusvõimelise osutamise kohta riiklikele haldusasutustele, ettevõtetele ja kodanikele (IDABC)) (5) kohaselt vastu võetud Euroopa koostalitusvõime raamistiku aluspõhimõtteid.

(21)

Internetipõhine vaidluste lahendamise platvorm tuleks teha kättesaadavaks eelkõige otsuse 2004/387/EÜ II lisa kohaselt loodud portaali „Teie Euroopa” kaudu, mis võimaldab juurdepääsu liidu ettevõtetele ja kodanikele mõeldud üleeuroopalisele mitmekeelsele internetipõhisele teabele ja interaktiivsetele teenustele. Internetipõhine vaidluste lahendamise platvorm tuleks teha portaalis „Teie Euroopa” silmatorkavaks.

(22)

Liidu tasandi internetipõhine vaidluste lahendamise platvorm peaks põhinema liikmesriikides asuvatel vaidluste kohtuvälise lahendamise üksustel ning arvesse võtma liikmesriikide õigustraditsioone. Seepärast peaksid vaidluste kohtuvälise lahendamise üksused, kellele on internetipõhise vaidluste lahendamise platvormi kaudu kaebus edastatud, kohaldama oma menetluseeskirju, muu hulgas kulusid käsitlevaid eeskirju. Samas püütakse käesoleva määrusega kehtestada kõnealuste menetluste suhtes mõningad ühised eeskirjad, et tagada menetluste tõhusus. Need peaksid hõlmama eeskirju, mis tagavad, et selline vaidluse lahendamine ei nõua poolte või nende esindajate füüsilist kohalolekut vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuses, välja arvatud juhul, kui kõnealuse üksuse menetluseeskirjad nimetatud võimaluse ette näevad ja pooled sellega nõustuvad.

(23)

Selle tagamine, et kõik direktiivi 2013/11/EL artikli 20 lõike 2 kohaselt nimekirja kantud vaidluste kohtuvälise lahendamise üksused on registreeritud internetipõhisel vaidluste lahendamise platvormil, peaks võimaldama internetipõhise kohtuvälise lahendamisega täielikult hõlmata vaidlused, mis tulenevad internetipõhistest müügi- või teenuse osutamise lepingutest.

(24)

Käesoleva määrusega ei tuleks takistada ühegi liidus juba olemasoleva internetipõhiselt toimiva vaidluste lahendamise üksuse või internetipõhise vaidluste lahendamise mehhanismi tegevust. Määrusega ei tohiks takistada vaidluste lahendamise üksustel või mehhanismidel tegeleda selliste internetipõhiste vaidlustega, mis on otse nendele esitatud.

(25)

Igas liikmesriigis tuleks määrata internetipõhised vaidluste lahendamise kontaktpunktid, kus on vähemalt kaks internetipõhise vaidluste lahendamise nõustajat. Internetipõhise vaidluste lahendamise kontaktpunktid peaksid toetama internetipõhise vaidluste lahendamise platvormi kaudu esitatud vaidlusega seotud pooli, olemata kohustatud tõlkima selle vaidlusega seotud dokumente. Liikmesriikidel peaks olema võimalik panna internetipõhise vaidluste lahendamise kontaktpunktina tegutsemise kohustus oma Euroopa tarbijakeskuste võrgustiku keskustele. Liikmesriigid peaksid kasutama kõnealust võimalust, et võimaldada internetipõhise vaidluste lahendamise kontaktpunktidel saada täielikult kasu Euroopa tarbijakeskuste võrgustiku keskuste kogemusest tarbijate ja kauplejate vaheliste vaidluste lahendamisele kaasaaitamisel. Komisjon peaks looma internetipõhise vaidluste lahendamise kontaktpunktide võrgustiku, et aidata kaasa nende koostööle ja tööle ning pakkuda koostöös liikmesriikidega internetipõhise vaidluste lahendamise kontaktpunktidele asjakohast koolitust.

(26)

Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele on põhiõigused, mis on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47. Internetipõhine vaidluste lahendamine ei ole mõeldud ega kavandatud asendama kohtumenetlust, samuti ei peaks see võtma tarbijatelt või kauplejatelt õigust pöörduda õiguskaitse saamiseks kohtusse. Käesolevat määrust ei tohiks seepärast tõlgendada selliselt, et see takistaks pooltel kasutada oma õigust pöörduda kohtusse.

(27)

Käesoleva määruse kohasel teabe töötlemisel tuleks rakendada rangeid konfidentsiaalsustagatisi ja see peaks vastama isikuandmete kaitse eeskirjadele, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiivis 95/46/EÜ (üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta) (6) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määruses (EÜ) nr 45/2001 (üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta) (7). Kõnealuseid eeskirju peaksid käesoleva määruse kohasel isikuandmete töötlemisel rakendama kõik internetipõhisel vaidluste lahendamise platvormil osalejad, olenemata sellest, kas nad tegutsevad üksi või koos teiste selliste osalejatega.

(28)

Andmesubjekte tuleks teavitada nende isikuandmete töötlemisest internetipõhise vaidluste lahendamise platvormis, saada neilt selleks nõusolek ning teavitada neid nende õigustest seoses sellise töötlemisega põhjaliku isikuandmete puutumatust käsitleva teate abil, mille komisjon teeb üldsusele kättesaadavaks ja milles selgitatakse lihtsalt ja selgelt platvormi eri osaliste vastutusel tehtavaid töötlemistoiminguid, nagu on ette nähtud määruse (EÜ) nr 45/2001 artiklitega 11 ja 12 ning direktiivi 95/46/EÜ artiklite 10 ja 11 kohaselt vastu võetud siseriiklike õigusaktidega.

(29)

Käesolev määrus ei tohiks piirata konfidentsiaalsussätteid, mis sisalduvad vaidluste kohtuvälise lahendamisega seotud siseriiklikes õigusaktides.

(30)

Internetipõhise vaidluste lahendamise platvormi olemasolu laialdaseks teadvustamiseks tarbijatele peaksid kauplejad, kelle asukoht on liidus ning kes sõlmivad internetipõhiseid müügi- või teenuse osutamise lepinguid, esitama oma veebisaidil elektroonilise lingi nimetatud platvormile. Kauplejad peaksid esitama ka oma e-posti aadressi, et tarbijatel oleks teada esimene kontaktpunkt. Oluline osa internetipõhistest müügi- ja teenuse osutamise lepingutest sõlmitakse kasutades internetipõhiseid kauplemiskohti, mis viivad kokku tarbijaid ja kauplejad või vahendavad nendevahelisi internetipõhiseid tehinguid. Internetipõhised kauplemiskohad on internetipõhised platvormid, mis võimaldavad kauplejatel oma tooteid ja teenuseid tarbijatele kättesaadavaks teha. Seetõttu peaks sellistel internetipõhistel kauplemiskohtadel olema samasugune kohustus esitada elektrooniline link internetipõhisele vaidluste lahendamise platvormile. See kohustus ei tohiks piirata direktiivi 2013/11/EL artikli 13 kohaldamist, milles käsitletakse nõuet kauplejale tarbijate teavitamiseks sellest, millise vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlusega kaupleja on hõlmatud, ja sellest, kas ta kohustub kasutama vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlusi tarbijavaidluste lahendamiseks. See kohustus ei tohiks ka piirata Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta direktiivi 2011/83/EL (tarbija õiguste kohta) (8) artikli 6 lõike 1 punkti t ja artikli 8 kohaldamist. Direktiivi 2011/83/EL artikli 6 lõike 1 punktis t on sätestatud, et kauglepingute või väljaspool äriruume sõlmitavate tarbijalepingute puhul peab kaupleja enne tarbija lepinguga sidumist teatama tarbijale võimalusest kasutada kaupleja suhtes kohtuvälist kaebuste lahendamise ja kahjuhüvitusnõuete mehhanismi, millega kaupleja on hõlmatud, ning sellele juurdepääsuviisidest. Tarbijate teadlikkuse suurendamise huvides peaksid liikmesriigid julgustama tarbijaühendusi ja ettevõtjate ühendusi esitama internetipõhise vaidluste lahendamise platvormi veebisaidi elektroonilist linki.

(31)

Et võtta arvesse kriteeriumeid, mille alusel vaidluste kohtuvälise lahendamise üksused määravad oma pädevusvaldkonnad, peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte, et kohandada teavet, mille kaebuse esitaja esitab internetipõhise vaidluste lahendamise platvormi kaudu kättesaadavaks tehtud elektroonilisel kaebuse vormil. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil. Delegeeritud õigusaktide ettevalmistamisel ja koostamisel peaks komisjon tagama asjaomaste dokumentide sama- ja õigeaegse ning asjakohase edastamise Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

(32)

Selleks et tagada käesoleva määruse ühetaolised rakendamistingimused, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused internetipõhise vaidluste lahendamise platvormi toimimise ning kaebuse esitamise ja internetipõhise vaidluste lahendamise kontaktpunktide võrgustiku raames tehtava koostöö üksikasjade kehtestamise suhtes. Neid volitusi tuleks teostada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrusega (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes (9). Selliste rakendusaktide vastuvõtmiseks, mis on seotud elektroonilise kaebuse vormiga, tuleks kasutada nõuandemenetlust, kuna tegemist on puhtalt tehnilist laadi küsimusega. Internetipõhise vaidluste lahendamise kontaktpunktide võrgustiku nõustajatevahelise koostöö üksikasju käsitlevate eeskirjade vastuvõtmiseks tuleks kasutada kontrollimenetlust.

(33)

Käesoleva määruse kohaldamisel peaks komisjon vajaduse korral konsulteerima Euroopa andmekaitseinspektoriga.

(34)

Kuna käesoleva määruse eesmärki, nimelt luua internetipõhiseks vaidluste menetlemiseks ühiste eeskirjadega reguleeritud Euroopa internetipõhine vaidluste lahendamise platvorm, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning selle ulatuse ja toime tõttu on seda parem saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(35)

Käesolevas määruses austatakse põhiõigusi ja järgitakse eelkõige Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tunnustatud põhimõtteid, eriti selle artikleid 7, 8, 38 ja 47.

(36)

Euroopa andmekaitseinspektoriga konsulteeriti kooskõlas määruse (EÜ) nr 45/2001 artikli 28 lõikega 2 ning ta esitas arvamuse (10)12. jaanuaril 2012,

a)

pakkuda elektroonilist kaebuse vormi, mille kaebuse esitaja võib täita vastavalt artiklile 8;

b)

teavitada kostjat kaebusest;

c)

teha kindlaks pädev(ad) vaidluste kohtuvälise lahendamise üksus(ed) ja edastada kaebus vastavalt artiklile 9 vaidluste kohtuvälise lahendamise üksusele, keda pooled on otsustanud kasutada;

d)

pakkuda tasuta kasutamiseks elektroonilist juhtumite haldamise vahendit, mis võimaldab pooltel ja vaidluste kohtuvälise lahendamise üksusel viia vaidluse lahendamise menetlus läbi elektrooniliselt internetipõhise vaidluste lahendamise platvormi kaudu;

e)

pakkuda pooltele ja vaidluste kohtuvälise lahendamise üksusele sellise teabe tõlget, mis on vajalik vaidluse lahendamiseks ja mida vahetatakse internetipõhise vaidluste lahendamise platvormi kaudu;

f)

pakkuda elektroonilist vormi, mille abil vaidluste kohtuvälise lahendamise üksus edastab artikli 10 punktis c osutatud teabe;

g)

pakkuda tagasiside andmise süsteemi, mis võimaldab pooltel väljendada arvamust internetipõhise vaidluste lahendamise platvormi toimimise ja vaidlust käsitlenud vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuse kohta;

h)

teha üldsusele kättesaadavaks:

a)

hõlbustavad taotluse korral teabevahetust poolte ja pädeva vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuse vahel, mis võib hõlmata eelkõige:

b)

iga kahe aasta järel tegevusaruande esitamist komisjonile ja liikmesriikidele, toetudes oma ülesannete täitmisel saadud kogemustele.

a)

teave selle kohta, et pooled peavad leppima kokku ühe vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuse kasutamises, et kaebuse saaks viimasele menetlemiseks edasi saata, ning selle kohta, et kui pooled kokkuleppele ei jõua või kui pädevat vaidluste kohtuvälise lahendamise üksust ei tuvastata, siis kaebuse menetlemine lõpetatakse;

b)

teave kaebuse menetlemiseks pädeva vaidluste kohtuvälise lahendamise üksus(t)e kohta, kui üksus(t)ele on viidatud elektroonilisel kaebuse vormil või kui üksus(ed) on internetipõhise vaidluste lahendamise platvormi kaudu kõnealusel vormil esitatud teabe alusel tuvastatud;

c)

kui kostjaks on kaupleja, siis ettepanek teatada kümne kalendripäeva jooksul:

d)

kui kostjaks on tarbija ning kaupleja on kohustatud kasutama konkreetset vaidluste kohtuvälise lahendamise üksust, ettepanek nõustuda kümne kalendripäeva jooksul kõnealuse vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuse kasutamisega, või juhul, kui kaupleja ei ole kohustatud kasutama konkreetset vaidluste kohtuvälise lahendamise üksust, ettepanek valida punktis b osutatud vaidluste kohtuvälise lahendamise üksus(ed);

e)

kostja asu- või elukohaliikmesriigi internetipõhise vaidluste lahendamise kontaktpunkti nimi ja kontaktandmed ning artikli 7 lõike 2 punktis a osutatud ülesannete lühikirjeldus.

a)

lõike 3 punktis a osutatud teave;

b)

kui kaebuse esitajaks on tarbija, siis teave kaupleja nimetatud vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuse või üksuste kohta vastavalt lõike 3 punktile c ning ettepanek leppida kümne kalendripäeva jooksul kokku vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuse suhtes;

c)

kui kaebuse esitajaks on kaupleja ja kaupleja ei ole kohustatud kasutama konkreetset vaidluste kohtuvälise lahendamise üksust, siis teave tarbija nimetatud vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuse või üksuste kohta vastavalt lõike 3 punktile d ning ettepanek leppida kümne kalendripäeva jooksul kokku vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuse suhtes;

d)

kaebuse esitaja asu- või elukohaliikmesriigi internetipõhise vaidluste lahendamise kontaktpunkti nimi ja kontaktandmed ning artikli 7 lõike 2 punktis a osutatud ülesannete lühikirjeldus.

a)

vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuse nimi, kontaktandmed ja veebisaidi aadress;

b)

vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluse menetlustasud, kui neid kohaldatakse;

c)

keel või keeled, milles vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlust saab läbi viia;

d)

vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluse keskmine kestus;

e)

vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluse tulemuse siduv või mittesiduv laad;

f)

alused, millele tuginedes võib vaidluste kohtuvälise lahendamise üksus keelduda teatud vaidluse lahendamisest kooskõlas direktiivi 2013/11/EL artikli 5 lõikega 4.

a)

viib vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluse lõpule direktiivi 2013/11/EL artikli 8 punktis e osutatud tähtaja jooksul;

b)

ei nõua poolte või nende esindajate füüsilist kohalolekut, välja arvatud juhul, kui tema menetluseeskirjad sellise võimaluse ette näevad ja pooled sellega nõustuvad;

c)

edastab viivitamata internetipõhise vaidluste lahendamise platvormile järgmise teabe:

d)

ei pea vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlust läbi viima internetipõhise vaidluste lahendamise platvormi kaudu.

„21.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2013. aasta määrus (EL) nr 524/2013 tarbijavaidluste internetipõhise lahendamise kohta (tarbijavaidluste internetipõhise lahendamise määrus) (ELT L 165, 18.6.2013, lk 1), artikkel 14.”

1)

artikli 1 lõikes 1 asendatakse sõnad „I lisas loetletud direktiivide” sõnadega „I lisas loetletud liidu õigusaktide”, artikli 1 lõikes 2 ning artikli 6 lõike 2 punktis b asendatakse sõnad „I lisas loetletud direktiividega” sõnadega „I lisas loetletud liidu õigusaktidega”;

2)

I lisa pealkirjas asendatakse sõnad „DIREKTIIVIDE NIMEKIRI” sõnadega „LIIDU ÕIGUSAKTIDE NIMEKIRI”;

3)

I lisasse lisatakse järgmine punkt:

—

artikli 2 lõige 3 ja artikli 7 lõiked 1 ja 5, mida kohaldatakse alates 9. juulist 2015;

—

artikli 5 lõiked 1 ja 7, artikkel 6, artikli 7 lõige 7, artikli 8 lõiked 3 ja 4 ning artiklid 11, 16 ja 17, mida kohaldatakse alates 8. juulist 2013.

18.6.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 165/13

(1)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. veebruari 2004. aasta otsusega nr 280/2004/EÜ ühenduse kasvuhoonegaaside heitmete järelevalve ja Kyoto protokolli rakendamise süsteemi kohta (4) kehtestati süsteem inimtekkeliste kasvuhoonegaaside allikatest pärineva heite ja neeldajates sidumise seireks, nimetatud heitega seonduvate kohustuste täitmise hindamiseks ning ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni (5) ja Kyoto protokolli (6) kohaste seire- ja aruandlusnõuete rakendamiseks liidus. Selleks et võtta arvesse viimase aja rahvusvahelisi arengusuundi seoses ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni ja Kyoto protokolliga ning rakendada uued liidu õigusega ettenähtud seire- ja aruandlusnõuded, tuleks otsus nr 280/2004/EÜ asendada.

(2)

Otsus nr 280/2004/EÜ tuleks asendada määrusega, kuna määruse reguleerimisala liidu õiguses on laiem, sellega hõlmatakse täiendavaid kohustatud isikute kategooriaid, kehtestatavad sätted on keerulisemad ja väga tehnilised, kogu liidus kohaldatavate ühtsete eeskirjade järele on vajadus suurenenud ning rakendamist tuleks lihtsustada.

(3)

ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni lõppeesmärk on saavutada kasvuhoonegaaside kontsentratsiooni stabiliseerumine atmosfääris tasemel, mis võimaldab ära hoida inimtegevusest tulenevaid ohtlikke häireid kliimasüsteemis. Selle eesmärgi saavutamiseks ei tohiks maapinna keskmise temperatuuri tõus maailmas võrreldes tööstusajastu eelse temperatuuriga ületada 2 °C.

(4)

Tuleb põhjalikult jälgida liidu ja liikmesriikide kasvuhoonegaaside heidet ja kliimamuutuste vastu võitlemisel tehtud jõupingutusi; nende kohta on vaja esitada põhjalikke aruandeid ning neid tuleb korrapäraselt hinnata.

(5)

ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsil vastuvõetud otsustega 1/CP.15 (otsus 1/CP.15) ja 1/CP.16 (otsus 1/CP.16) astuti märkimisväärne samm edasi kliimaprobleemide lahendamiseks tasakaalustatud viisil. Nimetatud otsustega kehtestati uued seire- ja aruandlusnõuded, mida kohaldatakse liidu ja liikmesriikide poolt võetud suurte heite vähendamise kohustuste rakendamise suhtes, ning nendega nähti ette abi andmine arenguriikidele. Samuti tõdetakse nendes otsustes, et kliimamuutustega kohanemine on sama tähtis kui kliimamuutuste leevendamine. Otsuses 1/CP.16 nõutakse arenenud riikidelt vähem CO2-heidet tekitava arengu strateegiate või -kavade väljatöötamist. Sellised strateegiad või kavad peaksid aitama üles ehitada vähem CO2-heidet tekitavat ühiskonda ja tagama jätkuvalt suure majanduskasvu ja säästva arengu ning samuti liikuda kulutasuval viisil pikaajaliste kliimaeesmärkide suunas, pöörates seejuures piisavat tähelepanu vaheetappidele. Käesoleva määrusega tuleks hõlbustada nimetatud seire- ja aruandlusnõuete rakendamist.

(6)

Lisaks võtsid liit ja liikmesriigid veel ühe kindla kohustuse kasvuhoonegaaside heidet märkimisväärselt vähendada võttes 2009. aastal vastu liidu õigusaktide kogumi, millele viidatakse kui kliima- ja energiapaketile ning mis hõlmab eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta otsust nr 406/2009/EÜ (milles käsitletakse liikmesriikide jõupingutusi kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks, et täita ühenduse kohustust vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid aastaks 2020) (7) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiivi 2009/29/EÜ (millega muudetakse direktiivi 2003/87/EÜ, et täiustada ja laiendada ühenduse kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteemi) (8). Samuti tuleks ajakohastada liidu heite seire- ja aruandlussüsteemi, arvestades nimetatud kahe aktiga kehtestatud uusi nõudeid.

(7)

ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioon kohustab liitu ja tema liikmesriike välja arendama, korrapäraselt ajakohastama, avaldama trükis ja esitama konventsiooniosaliste konverentsile riiklikud inventuuriandmed, milles käsitletakse kõigi inimtekkeliste kasvuhoonegaaside allikatest pärinevat heidet ja neeldajates sidumist, mis on osoonikihi kaitsmise Viini konventsiooni 1987. aasta osoonikihti kahandavate ainete Montreali protokolliga (9) (Montreali protokoll) reguleerimata, kasutades konventsiooniosaliste konverentsil kokkulepitud võrreldavaid metoodikaid.

(8)

Selleks et tagada muude Kyoto protokolli sätete rakendamine, loovad liit ja liikmesriigid nimetatud protokolli artikli 5 lõike 1 kohaselt riikliku süsteemi kõigi Montreali protokolliga reguleerimata inimtekkeliste kasvuhoonegaaside allikatest pärineva heite ja neeldajates sidumise hindamiseks ning haldavad seda süsteemi. Seda tehes peaksid liit ja liikmesriigid kohaldama Kyoto protokolli osaliste koosolekuna peetava ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi otsuse 19/CMP.1 lisas esitatud juhiseid riiklike süsteemide jaoks. Lisaks nõutakse otsusega 1/CP.16 riikliku korra kehtestamist kõigi Montreali protokolliga reguleerimata inimtekkeliste kasvuhoonegaaside allikatest pärineva heite ja neeldajates sidumise hindamiseks. Käesolev määrus peaks võimaldama mõlema nimetatud nõude rakendamist.

(9)

Küprose suhtes kohaldatakse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni I lisa vastavalt ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsil vastuvõetud otsusele 10/CP.17 (jõustub 9. jaanuarist 2013) ja Malta suhtes vastavalt ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsil vastuvõetud otsusele 3/CP15 (jõustus 26. oktoobril 2010).

(10)

Otsuse nr 280/2004/EÜ rakendamisel saadud kogemus on näidanud, et oleks vaja suurendada sünergiat ja kooskõla muude õigusaktide alusel esitatavate aruannetega, eelkõige nendega, mis esitatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. oktoobri 2003. aasta direktiivi 2003/87/EÜ (millega luuakse ühenduses kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem), (10) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. jaanuari 2006. aasta määruse (EÜ) nr 166/2006 (mis käsitleb Euroopa saasteainete heite- ja ülekanderegistri loomist), (11) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2001. aasta direktiivi 2001/81/EÜ (teatavate õhusaasteainete siseriiklike ülemmäärade kohta), (12) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. mai 2006. aasta määruse (EÜ) nr 842/2006 (teatavate fluoritud kasvuhoonegaaside kohta) (13) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2008. aasta määruse (EÜ) nr 1099/2008 (energiastatistika kohta) (14) kohaselt. Kuna aruandlusnõuete ühtlustamine nõuab üksikute õigusaktide muutmist, on heitearuannete kvaliteedi tagamiseks oluline, et kasvuhoonegaaside heitearuannetes kasutatakse kooskõlastatud andmeid ning andmete kooskõla tõendatakse.

(11)

Valitsustevahelise kliimamuutuste rühma neljandas hindamisaruandes on kindlaks tehtud lämmastiktrifluoriidi (NF3) potentsiaal põhjustada globaalset soojenemist ning see on ligikaudu 17 000 korda suurem kui süsinikdioksiidil (CO2). NF3 kasutatakse elektroonikatööstuses üha enam perfluorosüsivesinike (PFCd) ja väävelheksafluoriidi (SF6) asendamiseks. Vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikli 191 lõikele 2 peab liidu keskkonnapoliitika rajanema ettevaatuspõhimõttel. Selle põhimõtte järgimiseks tuleb teostada seiret NF3 heite üle, et teha kindlaks selle kogused liidus ja määrata vajaduse korral kindlaks leevendusmeetmed.

(12)

Andmed, mida praegu kasutatakse kasvuhoonegaaside riiklike inventuuriandmete koondamisel ning riiklikes ja liidu registrites, ei ole piisavad, et määrata liikmesriigi tasandil kindlaks tsiviillennunduse CO2-heide, mida direktiiv 2003/87/EÜ ei hõlma. Kui liit kehtestab aruandluskohustused, ei tohiks see liikmesriikidele ning väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele (VKEd) panna taotletavate eesmärkide suhtes ebaproportsionaalset halduskoormust. Direktiiviga 2003/87/EÜ hõlmamata lendudest pärit CO2-heide moodustab kasvuhoonegaaside koguheitest vaid väga väikese osa ning selle heite jaoks aruandlussüsteemi kehtestamine tooks kaasa põhjendamatu halduskoormuse, kui arvestada direktiiviga 2003/87/EÜ selle sektori suhtes laiemalt kehtestatud nõudeid. Seepärast tuleks valitsustevahelises kliimamuutuste rühmas kehtestatud allikakategooriast „1.A.3.A Tsiviillennundus” pärit CO2-heidet pidada otsuse nr 406/2009/EÜ artikli 3 ja artikli 7 lõike 1 kohaldamisel võrdseks nulliga.

(13)

Kasvuhoonegaaside heite seire ja aruandluse tõhusa korraldamise tagamiseks on vaja vältida liikmesriikide praeguse finants- ja halduskoormuse suurendamist.

(14)

Kuna maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsandusega (edaspidi „maakasutus ja metsandus”) (LULUCF) seotud tegevusest tuleneva kasvuhoonegaaside heidet ja sidumist on võetud arvesse Kyoto protokolli kohases liidu heitkoguste vähendamise eesmärgis, ei ole see osa kliima- ja energiapaketi eesmärgist vähendada 2020. aastaks heitkoguseid 20 %. Otsuse nr 406/2009/EÜ artiklis 9 nõutakse, et komisjon hindaks liidu kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise kohustusse maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsandusega seonduvate heitkoguste ja nende neeldajates sidumise lisamise üksikasju, tagades maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse panuse järjepidevuse ja keskkonnaalase terviklikkuse ning samuti asjaomaste heitkoguste ja sidumise nõuetekohase seire ja täpse arvestuse. Selles nõutakse samuti, et komisjon esitaks vastavalt vajadusele õigusakti ettepaneku eesmärgiga jõustada ettepanekus sisalduv õigusakt 2013. aastast. Komisjon esitas 12. märtsil 2012. aastal Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2013. aasta otsuse nr 529/2013/EL (maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsandusega seotud tegevusest tuleneva kasvuhoonegaaside heite ja sidumise arvestuseeskirjade ning nimetatud tegevusest tulenevate meetmetega seotud teabe kohta) (15) ettepaneku, mis on esimene samm maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse valdkonna lisamisel liidu heitkoguste vähendamise kohustusse.

(15)

Liit ja liikmesriigid peaksid püüdma pakkuda kõige värskemat teavet oma kasvuhoonegaaside heite kohta, eelkõige strateegia „Euroopa 2020” ja selles kindlaksmääratud ajakavade kohaselt. Käesolev määrus peaks võimaldama koostada selliseid hinnanguid statistilise ja muu teabe (näiteks asjakohasel juhul ülemaailmse keskkonna- ja turvaseire programmi ja muude satelliitsüsteemide kaudu saadud andmed) alusel võimalikult lühikese aja jooksul.

(16)

Kuna komisjon on teatanud, et ta kavatseb esitada ettepaneku uute meretranspordist pärit heite seire- ja aruandlusnõuete kohta, sealhulgas vajaduse korral käesoleva määruse muudatused, ei peaks käesolev määrus mõjutama sellise ettepaneku esitamist ning seetõttu ei peaks käesolev määrus praegu sisaldama meretranspordist pärit heite seire- ja aruandlusnõudeid käsitlevaid sätteid.

(17)

Otsuse nr 280/2004/EÜ rakendamisel saadud kogemus näitas, et poliitikasuundade ja meetmete ning prognooside kohta esitatava teabe läbipaistvust, täpsust, kooskõlalisust, täielikkust ja võrreldavust on vaja suurendada. Vastavalt otsusele nr 406/2009/EÜ peavad liikmesriigid esitama aruande kavandatud edusammude kohta selles otsuses sätestatud kohustuste täitmisel, sealhulgas teabe riiklike poliitikasuundade ja meetmete ning prognooside kohta. Strateegiaga „Euroopa 2020” nähakse ette integreeritud majanduspoliitika tegevuskava, mille kohaselt peavad liit ja liikmesriigid pingutama rohkem selle nimel, et aruanded, milles käsitletakse kliimamuutustealaseid poliitikasuundi ja meetmeid ning nende prognoositud mõju heitele, esitataks õigeaegselt. Nende eesmärkide poole püüdlemisel peaks olema palju abi liidu ja liikmesriigi tasandil süsteemide loomisest ning täpsematest aruandlusjuhistest. Selleks et liit täidaks kasvuhoonegaaside heite prognoose käsitlevaid rahvusvahelisi ja liidusiseseid aruandlusnõudeid ning et hinnata liidu edusamme rahvusvaheliste ja liidusiseste kohustuste täitmisel, peaks komisjonil olema samuti võimalik koostada ja kasutada hinnanguid kasvuhoonegaaside heite prognoosi kohta.

(18)

Selleks et jälgida liikmesriikide edusamme ja meetmeid kliimamuutustega kohanemisel, peavad nad esitama täpsemat teavet. Sellist teavet on vaja põhjaliku liidu kohanemisstrateegia väljatöötamiseks vastavalt komisjoni 1. aprilli 2009 valgele raamatule „Kliimamuutustega kohanemine: Euroopa tegevusraamistik”. Kohanemisteavet käsitlev aruandlus võimaldab liikmesriikidel vahetada parimaid tavasid ja hinnata oma vajadusi ja valmisolekut kliimamuutustega toimetulekul.

(19)

Otsusega 1/CP.15 võtsid liit ja liikmesriigid kohustuse näha ette olulised rahalised vahendid selliste meetmete toetamiseks, mida võetakse kliimamuutustega kohanemiseks ja nende mõju leevendamiseks arenguriikides. Otsuse 1/CP.16 punkti 40 kohaselt peab iga arenenud riik, kes on ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaline, parandama aruandlust arenguriikidest konventsiooniosalistele antava rahalise ja tehnoloogiaalase abi ning suutlikkuse suurendamiseks vajaliku toetuse kohta. Selleks et näha, milliseid jõupingutusi liit ja liikmesriigid kohustuste täitmiseks teevad, tuleb aruandlust kindlasti tõhustada. Otsusega 1/CP.16 kehtestati ka uus tehnoloogiamehhanism, et parandada rahvusvahelist tehnosiiret. Käesoleva määrusega tuleks tagada arenguriikidele suunatud tehnosiiret käsitleva ajakohastatud teabe edastamine parimate kättesaadavate andmete põhjal.

(20)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2008/101/EÜ (16) muudeti direktiivi 2003/87/EÜ nii, et lisati liidu kasvuhoonegaaside heitkogustega kauplemise süsteemi lennundus. Direktiiviga 2003/87/EÜ lisati sätted enampakkumistulude kasutamise, liikmesriikide sellekohase aruandluse ning meetmete kohta, mida on võetud vastavalt kõnealuse direktiivi artiklile 3d. Direktiiviga 2009/29/EÜ tehtud muudatuste tulemusena sisaldab direktiiv 2003/87/EÜ nüüd ka sätteid enampakkumistulude kasutamise kohta ning selles sätestatakse, et vähemalt 50 % niisugusest tulust kasutatakse direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10 lõikes 3 osutatud meetmete rahastamiseks. Saastekvootide enampakkumisel müümisest saadud tulude läbipaistev kasutamine vastavalt direktiivile 2003/87/EÜ on liidu kohustuste tähtsaim alus.

(21)

ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioon kohustab liitu ja selle liikmesriike koostama, korrapäraselt ajakohastama, avaldama trükis ja esitama konventsiooniosaliste konverentsile riiklikke kliimaaruandeid ja kahe aasta tagant esitatavaid aruandeid, mille koostamisel on kasutatud konventsiooniosaliste kokkulepitud juhiseid, metoodikat ja vormi. Otsusega 1/CP.16 kutsutakse üles parandama aruandlust, milles käsitletakse leevenduseesmärke ja konventsiooniosalisest arenguriikidele antavat rahalist ja tehnoloogiaalast abi ning suutlikkuse suurendamise toetust.

(22)

Otsusega nr 406/2009/EÜ muudeti praegune aastane aruandetsükkel aastaseks kohustustetsükliks, millega nõutakse liikmesriikidelt kasvuhoonegaaside inventuuriandmete põhjalikku ülevaatamist lühema aja jooksul kui praegu ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni raames toimuv läbivaatamine, et kasutada ära kõiki võimalusi ning vajaduse korral kohaldada parandusmeetmeid iga vastava aasta lõpus. On vaja kehtestada liidu protsess liikmesriikide kasvuhoonegaaside inventuuriandmete ülevaatamiseks, millega tagatakse, et otsuse nr 406/2009/EÜ täitmist hinnatakse õigeaegselt, usaldusväärselt, kooskõlaliselt ja läbipaistvalt.

(23)

ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni protsessis arutatakse praegu mitmeid tehnilisi elemente, mis on seotud kasvuhoonegaaside allikatest pärinevat heidet ja neeldajates sidumist käsitleva aruandlusega; need elemendid on globaalse soojendamise potentsiaal, hõlmatavad kasvuhoonegaasid ning valitsustevahelise kliimamuutuste rühma metoodilised juhised, mida tuleb kasvuhoonegaaside riiklike inventuuriandmete koondamisel kasutada. Kui kõnealused metoodilised elemendid vaadatakse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni protsessis läbi ning kasvuhoonegaaside heite aegread arvutatakse selle tulemusena ümber, võib see muuta kasvuhoonegaaside heite taset ja suundumusi. Komisjon peaks selliseid rahvusvahelisi arengusuundi jälgima ning vajaduse korral tegema ettepaneku käesoleva määruse läbivaatamiseks, et tagada kooskõla ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni protsessis kasutatava metoodikaga.

(24)

Vastavalt ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni praegustele juhistele põhineb metaaniheite arvutamine ja andmete esitamine globaalse soojendamise potentsiaalil, mis on seotud saja-aastase ajavahemikuga. Arvestades metaani kõrget globaalse soojendamise potentsiaali väärtust ja suhteliselt lühikest atmosfääris püsimise aega, peaks komisjon analüüsima, kuidas mõjutaks poliitikat ja meetmeid see, kui võtta metaani puhul kasutusele 20-aastane ajavahemik.

(25)

Võttes arvesse Euroopa Parlamendi 14. septembri 2011. aasta resolutsiooni muude kui süsinikdioksiidiga seotud kliimat mõjutavate inimtekkeliste heidete probleemi tervikliku käsitluse kohta ning kui ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni raames lepitakse kokku kasutada kokkulepitud ja avaldatud IPCC juhiseid tahmaheite seireks ja vastavaks aruandluseks, peaks komisjon analüüsima selle mõju poliitikale ja meetmetele ning vajaduse korral muutma käesoleva määruse I lisa.

(26)

Kogu aegridades kajastatavat kasvuhoonegaaside heidet tuleks hinnata samade meetoditega. Aluseks võetavate tegevusandmete ja heitekoefitsientide kogumine, määramine ja kasutamine peaks olema kooskõlas, et muutused heitesuundumustes ei oleks tingitud hindamismeetodite või -eelduste muutumisest. Kasvuhoonegaaside heitkoguste ümberarvutused tuleks teha vastavalt kokkulepitud juhistele ning selle eesmärk peaks olema esitatavate aegridade kooskõla, täpsuse ja täielikkuse parandamine ning üksikasjalikemate meetodite rakendamine. Kui aluseks olevate tegevusandmete kogumise ja heitekoefitsientide määramise metoodika või moodus muutub, peaksid liikmesriigid esitatavaid aegridu käsitlevad inventuuriandmed ümber arvutama ning hindama, kas kokkulepitud juhistega ettenähtud põhjustel on vaja teha veel ümberarvutusi, eelkõige võtmekategooriate puhul. Käesolevas määruses tuleks sätestada, kas ja millistel tingimustel tuleks selliste ümberarvutuste mõju aastaste saastekvootide kindlaksmääramisel arvesse võtta.

(27)

Lennundus mõjutab ülemaailmset kliimat õhkupaisatava CO2-heite tõttu, aga ka muude heidete ja mehhanismidega (nt lämmastikoksiidide heide ja kiudpilvkatte tihenemine). Arvestades asjaolu, et selle mõju kohta on üha rohkem teadusandmeid, tuleks käesoleva määruse raames hinnata korrapäraselt lennunduse muud mõju ülemaailmsele kliimale kui CO2-heide. Sel puhul kasutatavaid mudeleid tuleks kohandada vastavalt teaduse arengule. Komisjon võiks kaaluda asjaomaseid poliitikavalikuid sellise mõju käsitlemiseks, võttes aluseks selle mõju kohta antud hinnangud.

(28)

Euroopa Keskkonnaamet soovib toetada säästvat arengut ning aidata Euroopa keskkonnaseisundit oluliselt ja mõõdetavalt parandada, pakkudes poliitiliste otsuste tegijatele, riigiasutustele ja üldsusele õigel ajal otstarbekohast, olulist ja usaldusväärset teavet. Euroopa Keskkonnaamet peaks vajaduse korral komisjoni aitama seire ja aruandlusega seotud töös, eelkõige järgmises: liidu inventuurisüsteem ning poliitikasuundade ja meetmete ning prognooside süsteem, liikmesriikide inventuuriandmete iga-aastane ekspertülevaatus, heite vähendamise kohustuste täitmisel tehtud edusammude hindamine, mõjuga seotud kliimamuutustega kohanemist käsitleva Euroopa veebisaidi haldamine, vastuvõtlikkust kliimamuutustele ja sellega kohanemine ning üldsusele usaldusväärse kliimateabe edastamine.

(29)

Kõikide käesoleva määruse kohaste teabe ja andmete esitamise nõuete kohaldamisel tuleks järgida andmekaitset ja ärisaladust käsitlevaid liidu eeskirju.

(30)

Käesoleva määruse kohaselt kogutav teave ja kogutavad andmed võivad samuti aidata liidul edaspidi kujundada kliimamuutustealast poliitikat ja viia läbi selle hindamist.

(31)

Komisjon peaks kooskõla tagamiseks jälgima käesoleva määrusega kehtestatavate seire- ja aruandlusnõuete rakendamist ning ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni ja Kyoto protokolli kohaseid tulevasi arengusuundi. Sellega seoses peaks komisjon vajaduse korral esitama õigusakti ettepaneku Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

(32)

Selleks et tagada käesoleva määruse artikli 5 lõike 4, artikli 7 lõigete 7 ja 8, artikli 8 lõike 2, artikli 12 lõike 3, artikli 17 lõike 4, artikli 19 lõigete 5 ja 6 rakendamiseks ühetaolised tingimused, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused. Neid volitusi, välja arvatud artikli 19 lõikes 6 nimetatuid, tuleks teostada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrusega (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes (17).

(33)

Selleks et kehtestada ühtlustatud aruandlusnõuded kasvuhoonegaaside seire ja muu kliimamuutuste poliitika seisukohalt olulise teabe jaoks, peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte käesoleva määruse I ja III lisa muutmise kohta vastavalt ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni ja Kyoto protokolli raames tehtud otsustele, et võtta arvesse globaalse soojendamise potentsiaali ja rahvusvaheliselt kokkulepitud inventuuriandmetealaste juhiste muutust, samuti liidu inventuurisüsteemi suhtes kohaldatavaid olulisi nõudeid ning liidu registri loomist. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil. Delegeeritud õigusaktide ettevalmistamisel ja koostamisel peaks komisjon tagama asjaomaste dokumentide sama- ja õigeaegse edastamise Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

(34)

Kuna käesoleva määruse eesmärke, nimelt kasvuhoonegaaside heite- ja seiremehhanismi kehtestamine ning kliimamuutusi käsitleva muu olulise siseriikliku ja liidu teabe esitamine, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning ettepandud meetme ulatuse ja toime tõttu on neid parem saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale,

a)

liidu ja selle liikmesriikide poolt ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni sekretariaadile esitatava aruandluse õigeaegsuse, läbipaistvuse, täpsuse, kooskõlalisuse, võrreldavuse ja terviklikkuse tagamiseks;

b)

teabe esitamiseks ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioonist, Kyoto protokollist ning nende alusel vastuvõetud otsustest tulenevate liidu ja selle liikmesriikide kohustuste kohta ja selle teabe kontrollimiseks ning kõnealuste kohustuste täitmisel tehtud edusammude hindamiseks;

c)

kogu liikmesriikides õhkupaisatud osoonikihti kahandavate ainete Montreali protokolliga reguleerimata inimtekkeliste kasvuhoonegaaside allikatest pärineva heite ja neeldajates sidumise seireks ja seda käsitlevaks aruandluseks;

d)

kasvuhoonegaaside heite ja otsuse nr 406/2009/EÜ artikli 6 kohase muu teabe seireks, aruandluseks, ülevaatamiseks ja kontrollimiseks;

e)

direktiivi 2003/87/EÜ artikli 3d lõigete 1 või 2 või artikli 10 lõike 1 alusel saastekvootide enampakkumisel müümisest saadud tulu kasutamist käsitlevaks aruandluseks vastavalt kõnealuse direktiivi artikli 3d lõikele 4 ja artikli 10 lõikele 3;

f)

liikmesriikides kliimamuutuste vältimatute tagajärgedega kulutõhusaks kohanemiseks võetud meetmete seireks ja neid käsitlevaks aruandluseks;

g)

liikmesriikide edusammude hindamiseks otsusest nr 406/2009/EÜ tulenevate kohustuste täitmisel.

a)

aruandlus liidu ja selle liikmesriikide vähem CO2-heidet tekitava arengu strateegiate ning kõikide nende muudatuste kohta vastavalt otsusele 1/CP.16;

b)

käesoleva määruse I lisas loetletud kasvuhoonegaaside heide ning neeldajates sidumine, kui see on õhku paisatud liikmesriikide territooriumil ning on pärit sellistest sektoritest ja allikatest, mida käsitletakse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni artikli 4 lõike 1 punkti a kohastes kasvuhoonegaaside riiklikes inventuuriandmetes;

c)

kasvuhoonegaaside heide, mis kuulub otsuse nr 406/2009/EÜ artikli 2 lõike 1 reguleerimisalasse;

d)

tsiviillennundusest pärit muu kui CO2-heite mõju kliimale;

e)

liidu ja selle liikmesriikide prognoosid Montreali protokolliga reguleerimata inimtekkeliste kasvuhoonegaaside allikatest pärineva heite ja neeldajates sidumise kohta, ning liikmesriikide sellekohased poliitikasuunad ja meetmed;

f)

ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni nõuete kohaselt arenguriikidele antav rahaline ja tehnoloogiaalane abi kokku;

g)

direktiivi 2003/87/EÜ artikli 3d lõigete 1 ja 2 ning artikli 10 lõike 1 alusel saastekvootide enampakkumisel müümisest saadud tulu kasutamine;

h)

liikmesriikide meetmed kliimamuutustega kohanemiseks.

a)

liikmesriigis tehtud ja kavandatud edusammude (sealhulgas liidu meetmetega saavutatud edu) läbipaistvat ja täpset seiret kohustuste täitmisel, mille liit ja liikmesriigid on inimtekkeliste kasvuhoonegaaside heite piiramiseks või vähendamiseks ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooniga võtnud;

b)

otsusest nr 406/2009/EÜ tulenevate liikmesriikide kohustuste täitmist kasvuhoonegaaside heite vähendamisel ning kõikides sektorites heite vähendamist pikema aja jooksul ja selle suuremat sidumist neeldajates kooskõlas liidu eesmärgiga vähendada kulutõhusal viisil 2050. aastaks heidet 80–95 % võrreldes 1990. aastate tasemega vajaliku vähendamise kontekstis, mille valitsustevahelise kliimamuutuste rühma hinnangul peaksid arenenud riigid rühmana saavutama.

a)

andmed ja meetodid, mis on esitatud direktiivis 2003/87/EÜ sätestatud tegevusalade ja käitiste kohta ning mida kasutatakse kasvuhoonegaaside riiklike inventuuriandmete koondamisel, et tagada kooskõla kasvuhoonegaaside heite kohta liidu heitkogustega kauplemise süsteemis esitatud andmete ja kasvuhoonegaaside riiklike inventuuriandmete vahel;

b)

kui see on asjakohane, fluoritud gaase käsitlevate erinevate sektorite aruandlussüsteemide kaudu kogutud andmed, mis on loodud vastavalt määruse (EÜ) nr 842/2006 artikli 6 lõikele 4 selleks, et koondada kasvuhoonegaaside riiklikud inventuuriandmed;

c)

kui see on asjakohane, heitkogused, lähteandmed ja metoodika, mille määruses (EÜ) nr 166/2006 sätestatud käitised on esitanud kasvuhoonegaaside riiklike inventuuriandmete koondamiseks;

d)

vastavalt määrusele (EÜ) nr 1099/2008 esitatud andmed.

a)

kasutab vastavalt määruse (EÜ) nr 842/2006 artikli 6 lõikele 4 loodud aruandlussüsteemi, et parandada fluoritud gaaside hinnanguid kasvuhoonegaaside riiklikes inventuurides;

b)

on võimeline läbi viima iga-aastaseid artikli 7 lõike 1 punktides l ja m osutatud andmete kooskõla kontrolle.

a)

kvaliteedi tagamise ja -kontrolli programmid, mis hõlmavad kvaliteedieesmärkide kehtestamist ja inventuuriandmete kvaliteedi tagamise ja -kontrolli kava koostamist. Komisjon aitab liikmesriikidel kvaliteedi tagamise ja -kontrolli programme rakendada;

b)

riiklikes inventuuriandmetes puuduvate andmete hindamise menetlus, konsulteerides asjaomaste liikmesriikidega;

c)

artiklis 19 osutatud liikmesriikide kasvuhoonegaaside inventuuriandmete ülevaatused.

a)

aruande käesoleva määruse I lisas loetletud inimtekkeliste kasvuhoonegaaside heite ning otsuse nr 406/2009/EÜ artikli 2 lõikes 1 osutatud inimtekkeliste kasvuhoonegaaside heite kohta aastal X-2 kooskõlas ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni aruandlusnõuetega. Ilma et see piiraks aruande esitamise kohustust käesoleva määruse I lisas loetletud kasvuhoonegaaside heitkoguste kohta, loetakse valitsustevahelise kliimamuutuste rühma allikakategooriast „1.A.3.A Tsiviillennundus” pärit CO2 heidet otsuse nr 406/2009/EÜ artikli 3 ja artikli 7 lõike 1 kohaldamisel võrdseks nulliga;

b)

aasta X-2 kohta andmed inimtekkelise süsinikmonoksiidi (CO), vääveldioksiidi (SO2), lämmastikoksiidide (NOx) ja lenduvate orgaaniliste ühendite heite kohta kooskõlas ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni aruandlusnõuetega ning kooskõlas direktiivi 2001/81/EÜ artikli 7 ja ÜRO / Euroopa Majanduskomisjoni piiriülese õhusaaste kauglevi konventsiooni kohaselt juba esitatud andmetega;

c)

aasta X-2 kohta aruande maakasutus- ja metsandustegevusest tuleneva inimtekkeliste kasvuhoonegaaside allikatest pärineva heite ja CO2 sidumise neeldajates kooskõlas ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni aruandlusnõuetega;

d)

vastavalt otsusele nr 529/2013/EL ja Kyoto protokollile maakasutus- ja metsandustegevusest tuleneva inimtekkeliste kasvuhoonegaaside allikatest pärineva heite ning neeldajates CO2 sidumise kohta ning teabe kõnealuse kasvuhoonegaaside heite ja maakasutus- ja metsandustegevusest tuleneva neeldajates seotud heite arvestamise kohta vastavalt otsusele nr 529/2013/EL ja Kyoto protokolli artikli 3 lõigetele 3 ja 4 ning muudele Kyoto protokolli alusel tehtud asjaomastele otsustele aasta 2008 või muu kohaldatava aasta kohta kuni aastani X-2. Kui liikmesriigid võtavad arvesse põllu- ja karjamaa majandamist, taimestiku taastamist või märgalade kuivendamist ja taastamist, esitavad nad lisaks iga nimetatud tegevusala kasvuhoonegaaside allikatest pärineva heite ja neeldajates sidumise aruande otsuse nr 529/2013/EL VI lisas ja otsuse 13/CMP.1 lisas täpsustatud asjakohase võrdlusaasta või -perioodi kohta. Käesoleva punkti kohase aruandluskohustuse täitmisel ja eelkõige otsuses nr 529/2013/EL sätestatud arvestuskohustusega seotud heidet ja seiret käsitlevate andmete esitamisel võtavad liikmesriigid arvesse kohaldatavaid valitsustevahelise kliimamuutuste rühma maakasutuse ja metsanduse hea tava juhiseid;

e)

aruande kõikide muudatuste kohta teabes, millele viidatakse punktides a–d seoses aastatega, mis jäävad asjakohase baasaasta või -perioodi ja aasta X-3 vahele, ning nende muudatuste põhjused;

f)

III lisas sätestatud näitajaid käsitleva teabe aasta X-2 kohta;

g)

riiklikust registrist pärit teabe aasta X-1 kohta, mis käsitleb LKÜde, HNÜde, HVÜde, THVde, aTHVde ja pTHVde väljaandmist, omandamist, hoidmist, üleandmist, kehtetuks tunnistamist, kasutuselt kõrvaldamist ja ühest kauplemisperioodist teise ülekandmist;

h)

aasta X-1 kohta kokkuvõtliku teabe otsuse nr 406/2009/EÜ artikli 3 lõigete 4 ja 5 kohaselt üle kantud saastekvootide kohta;

i)

aasta X-2 kohta teabe ühisrakenduse, puhta arengu mehhanismi ja rahvusvahelise heitkogustega kauplemise süsteemi kasutamise kohta vastavalt Kyoto protokolli artiklitele 6, 12 ja 17 või mis tahes muu sellise paindlikkusmehhanismi kasutamise kohta, mis on ette nähtud muudes ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsil või Kyoto protokolli osaliste koosolekuna peetava ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsil vastuvõetud õigusaktidega, kui selline kasutamine aitab täita heitkoguste piiramise või vähendamise kohustusi vastavalt otsuse nr 2002/358/EÜ artiklile 2 ja Kyoto protokollile või mis tahes muid ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni või Kyoto protokolli alusel tulevikus võetavaid kohustusi;

j)

teabe meetmete kohta, mis on võetud inventuuriandmete hinnangute parandamiseks, eelkõige inventuuriandmete osades, mida on pärast ekspertülevaatust kohandatud või vastavalt ekspertide soovitustele muudetud;

k)

võimaluse korral aruande selliste tõendatud heitkoguste tegeliku või hinnangulise jaotumise kohta aastal X-2 kasvuhoonegaaside riiklike inventuuriandmete allikakategooriate vahel, mille kohta direktiivis 2003/87/EÜ sätestatud käitised ja käitajad esitasid andmeid, ning kõnealuste tõendatud heitkoguste suhte kohta kogu nendes allikakategooriates esitatud kasvuhoonegaaside heitesse;

l)

kui see on asjakohane, siis aasta X-2 kohta selliste kontrollide tulemused, mis on läbi viidud selleks, et kontrollida kooskõla kasvuhoonegaaside inventuuriandmetes esitatud heitekoguste ja direktiivi 2003/87/EÜ kohaselt teatatud tõendatud heitkoguste vahel;

m)

kui see on asjakohane, siis kontrollide tulemused aasta X-2 kohta, mis on läbi viidud kontrollimaks kooskõla kasvuhoonegaaside inventuuriandmete koondamisel heite hindamiseks kasutatud andmete ja järgmiste andmete vahel:

n)

riikliku inventuurisüsteemi muudatuste kirjelduse;

o)

riikliku registri muudatuste kirjelduse;

p)

teabe kvaliteedi tagamist ja -kontrolli käsitleva liikmesriigi kava kohta, mõõtemääramatuse üldhinnangu, terviklikkuse üldhinnangu ning olemasolu korral muu teabe kasvuhoonegaaside riiklikus inventuuriaruandes, mis on vajalik kasvuhoonegaaside liidu inventuuriaruande koostamiseks.

a)

lisada käesoleva määruse I lisa kasvuhoonegaaside loetellu uusi aineid või jätta teatavad ained sellest loetelust välja või lisada, jätta välja või muuta käesoleva määruse III lisas toodud näitajaid kooskõlas ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni ja Kyoto protokolli või nendest tulenevate või neile järgnevate kokkulepete kohaste organite vastu võetud asjaomaste otsustega;

b)

võtta arvesse globaalse soojendamise potentsiaali ja rahvusvaheliselt kokkulepitud inventuuriandmetealaste juhiste muudatusi kooskõlas ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni ja Kyoto protokolli kohaste organite vastu võetud asjaomaste otsustega või nendest tulenevate või neile järgnevate kokkulepetega.

a)

lühike kirjeldus poliitikasuundi ja meetmeid või meetmerühmi ning inimtekkeliste kasvuhoonegaaside allikatest pärineva heite ning neeldajates sidumise prognoose käsitleva riikliku aruandlussüsteemi kohta, mis on kehtestatud artikli 12 lõike 1 alusel, kui seda kirjeldust ei ole veel esitatud, või teave kõnealusesse süsteemi pärast lühikirjelduse esitamist tehtud muudatuste kohta;

b)

artiklis 4 osutatud vähem CO2-heidet tekitava arengu strateegiate muudatused ning kõnealuste strateegiate rakendamise edusammud;

c)

riiklikud poliitikasuunad ja meetmed või meetmerühmad ning liidu poliitikasuundade ja meetmete või meetmerühmade rakendamine, mis piiravad või vähendavad inimtekkeliste kasvuhoonegaaside allikatest pärinevat heidet või suurendavad neeldajates sidumist, esitatuna sektorite kaupa I lisas loetletud kasvuhoonegaaside või gaasirühma (HFCd ja PFCd) kohta. Kõnealuses teabes viidatakse kohaldatavatele ja asjakohastele riiklikele või liidu poliitikasuundadele ning see sisaldab järgmist:

d)

otsuse nr 406/2009/EÜ artikli 6 lõike 1 punktis d osutatud teave;

e)

teave selle kohta, millises ulatuses on liikmesriigi meede oluline osa riiklikul tasemel tehtud jõupingutustest, näidates ühtlasi ära, millisel määral täiendab ühisrakenduse, puhta arengu mehhanismi ja rahvusvahelise heitkogustega kauplemise süsteemi kavandatud kasutamine siseriiklikke meetmeid vastavalt Kyoto protokolli ja selle alusel vastu võetud otsuste asjaomastele sätetele.

a)

meetmetega prognoosid ning olemasolu korral meetmeteta prognoosid ja lisameetmetega prognoosid;

b)

kasvuhoonegaaside heiteprognoosid kokku ning eraldi hinnangud direktiiviga 2003/87/EÜ ja otsusega nr 406/2009/EÜ hõlmatud heiteallikatest pärit kasvuhoonegaaside prognoositud heite kohta;

c)

artikli 13 alusel kindlaks määratud poliitikasuundade ja meetmete mõju. Kui nimetatud poliitikasuundi ja meetmeid ei ole prognoosidesse lisatud, märgitakse see selgelt ära ning selgitatakse põhjuseid;

d)

prognooside tarbeks läbi viidud tundlikkusanalüüsi tulemused;

e)

kõik asjaomased viited lõikes 4 osutatud prognoosile ja selle aluseks olevatele tehnilistele aruannetele.

a)

otsuse nr 406/2009/EÜ artikli 6 lõikes 2 osutatud üksikasjalik põhjendus;

b)

teave selle kohta, kuidas liikmesriik kasutas aastal X-1 direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10 lõike 1 alusel saatekvootide enampakkumisel müümisest saadud tulu, mis hõlmab teavet niisuguse tulu kohta, mida on kasutatud ühel või enamal kõnealuse direktiivi artikli 10 lõikes 3 täpsustatud eesmärgil, või kõnealuse tulu rahalise väärtusega samaväärse summa kohta, ning nimetatud artikli alusel võetud meetmete kohta;

c)

teave selle kohta, kuidas kasutatakse vastavalt liikmesriigis määratletule direktiivi 2003/87/EÜ artikli 3d lõike 1 või 2 alusel lennunduse saatekvootide enampakkumisel müümisest saadud kogutulu; kõnealune teave esitatakse vastavalt nimetatud direktiivi artikli 3d lõikele 4;

d)

otsuse nr 406/2009/EÜ artikli 6 lõike 1 punktis b osutatud teave ning teave selle kohta, kuidas liikmesriigi ostupoliitika toetab rahvusvahelise kokkuleppe saavutamist kliimamuutuste alal;

e)

teave direktiivi 2003/87/EÜ artikli 11b lõike 6 kohaldamise kohta seoses hüdroenergia tootmisega (tootmisvõimsus üle 20 MW) seonduvate projektitegevustega.

a)

esitatud teabe läbipaistvuse, täpsuse, kooskõlalisuse, võrreldavuse ja täielikkuse kontrollid;

b)

kontrollid selliste juhtumite kindlakstegemiseks, kus inventuuriandmed on koondatud viisil, mis ei vasta ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni juhisdokumentidele või liidu eeskirjadele, ning

c)

vajaduse korral sellest tulenevate vajalike tehniliste paranduste arvutamine, konsulteerides liikmesriikidega.

a)

varasemate liidu või ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni ülevaatuste soovitused, mis on jäetud rakendamata, või küsimused, mida liikmesriik ei ole selgitanud, või

b)

liikmesriigi inventuuriandmete mõne võtmekategooriaga seotud üle- või alahindamised,

a)

ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni artikliga 4 ja Kyoto protokolli artikliga 3 võetud kohustused, mida on täiendatud ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi või Kyoto protokolli osaliste koosolekuna peetava ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi otsustega. Niisugune hinnang põhineb artiklites 7, 8, 10 ja 13–17 esitatud teabel;

b)

otsuse nr 406/2009/EÜ artiklis 3 sätestatud kohustused. Hinnang põhineb teabel, mis on esitatud kooskõlas artiklitega 7, 8, 13 ja 14.

a)

liidu kasvuhoonegaaside inventuuriandmed ja inventuuriaruande koostamine vastavalt artikli 7 lõikele 5;

b)

liitu käsitleva kliimaaruande ettevalmistamine vastavalt ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni artiklile 12 ja kahe aasta tagant esitatavate liidu aruannete koostamine vastavalt otsusele 2/CP.17 või ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni organite hiljem vastu võetud asjaomastele otsustele;

c)

ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni ja Kyoto protokolliga ettenähtud ülevaatamis- ja nõuete täitmise menetlused, mis on kooskõlas kõigi kohaldatavate ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni või Kyoto protokolli alusel vastuvõetud otsustega, samuti käesoleva määruse artiklis 19 sätestatud liidu menetlus liikmesriikide kasvuhoonegaaside inventuuriandmete ülevaatamiseks;

d)

kõik muudatused, mis on tehtud vastavalt Kyoto protokolli artikli 5 lõikele 2 või käesoleva määruse artiklis 19 osutatud liidu ülevaatamisprotsessi tulemusena, või muud muudatused, mis on tehtud ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni sekretariaadile esitatud või esitatavatesse inventuuriandmetesse ja neid käsitlevatesse aruannetesse;

e)

liidu kasvuhoonegaaside ligikaudsete inventuuriandmete koondamine vastavalt artiklile 8;

f)

aruandlus seoses LKÜde, HNÜde, HVÜde, THVde, aTHVde ja pTHVde kasutuselt kõrvaldamisega pärast Kyoto protokolli artikli 3 lõikes 1 sätestatud kohustuste täitmiseks ettenähtud täiendava perioodi lõppemist, millele on osutatud otsuse 13/CMP.1 punktis 14.

a)

liidu kasvuhoonegaaside inventuuriandmete koondamine ja inventuuriaruande ettevalmistamine;

b)

liidu kasvuhoonegaaside inventuuriandmete koondamiseks vajalike kvaliteedi tagamise ja kvaliteedi kontrolli menetluste läbiviimine;

c)

hinnangute koostamine seoses kasvuhoonegaaside riiklikes inventuuriandmetes esitamata andmetega;

d)

ülevaatuste läbiviimine;

e)

liidu kasvuhoonegaaside ligikaudsete inventuuriandmete koondamine;

f)

poliitikasuundade ja meetmete ning prognooside kohta liikmesriikide esitatud teabe koostamine;

g)

prognooside ning poliitikasuundade ja meetmete kohta liikmesriikide esitatud teabe kvaliteedi tagamise ja kvaliteedi kontrolli menetluste läbiviimine;

h)

hinnangute koostamine seoses prognoose käsitlevate andmetega, mida liikmesriigid on jätnud esitamata;

i)

komisjoni poolt Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitatava aastaaruande jaoks vajalike andmete koostamine;

j)

käesoleva määruse kohaselt kogutud teabe levitamine, sealhulgas liikmesriikide leevenduspoliitikat ja -meetmeid käsitleva andmebaasi ning mõjuga seotud kliimamuutustega kohanemist käsitleva Euroopa veebisaidi haldamine ja ajakohastamine.

18.6.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 165/41

(1)

Elektrooniline side, elektroonilised taristud ja teenused on nii otseselt kui ka kaudselt olulisteks teguriteks majanduslikus ja sotsiaalses arengus. Neil on ühiskonna jaoks eluliselt tähtis roll ja neist on saanud samasugused üldlevinud võrguteenused nagu elektri- või veevarustus ning need on olulised tegurid elektri, vee ja muude elutähtsate teenuste osutamisel. Sidevõrgud toimivad ühiskonna ja innovatsiooni katalüsaatoritena, mis mitmekordistavad tehnoloogia mõju ning kujundavad tarbijate käitumist, ärimudeleid, tööstusharusid ja kodanikuaktiivsust ning poliitilist osalemist. Nende häired võivad põhjustada märkimisväärset füüsilist, ühiskondlikku ja majanduslikku kahju, mis rõhutab, kui tähtsad on kaitse ja vastupidavuse suurendamise meetmed, mis võetakse eesmärgiga tagada kriitilise tähtsusega teenuste järjepidevus. Elektroonilise side, elektrooniliste taristute ja teenuste turvalisuses, eelkõige nende terviklikkuses, kättesaadavuses ja konfidentsiaalsuses esineb pidevalt üha ulatuslikumaid probleeme, mis on seotud muu hulgas kommunikatsioonitaristu üksikute osadega ja neid osi kontrolliva tarkvaraga, üldise taristuga ja selle taristu kaudu osutatavate teenustega. See tekitab ühiskonnas üha enam muret muu hulgas ka seetõttu, et võib esineda süsteemi keerukusest, riketest, süsteemsetest vigadest, õnnetustest, vigadest ja selle vastastest rünnakutest tingitud probleeme, millel võivad olla tagajärjed elektroonilisele ja füüsilisele taristule, mille kaudu osutatakse Euroopa kodanike heaolu jaoks kriitilise tähtsusega teenuseid.

(2)

Ohtude spekter muutub pidevalt ja turvaintsidendid võivad õõnestada tarbija usaldust tehnoloogia, võrkude ja teenuste vastu, mõjutades seeläbi nende suutlikkust kasutada ära siseturu täielikku potentsiaali ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) laialdast kasutamist.

(3)

Liidu võrgu- ja infoturbe olukorra regulaarne hindamine usaldusväärsete liidu andmete põhjal ning nii liidu kui ülemaailmsel tasandil esinevate edasiste arengute, väljakutsete ja ohtude süstemaatiline hindamine on seetõttu poliitikakujundajatele, tööstusele ja kasutajatele tähtis.

(4)

Otsusega 2004/97/EÜ, Euratom, (3) mis võeti vastu 13. detsembri 2003. aasta Euroopa Ülemkogul, otsustasid liikmesriikide esindajad, et komisjoni ettepaneku alusel asutatava Euroopa Võrgu- ja Infoturbeameti (ENISA) asukohaks saab Kreeka valitsuse määratud linn Kreekas. Selle otsuse põhjal otsustas Kreeka valitsus, et ENISA asukohaks saab Irákleio linn Kreetal.

(5)

Amet ja asukohaliikmesriik sõlmisid peakorterilepingu (edaspidi „tegevuskoha leping”) 1. aprillil 2005.

(6)

Ameti asukohaliikmesriik peaks tagama ameti tõrgeteta ja tõhusaks tegevuseks parimad võimalikud tingimused. Ameti ülesannete nõuetekohaseks ja tulemuslikuks täitmiseks, personali värbamiseks ja töölhoidmiseks ning võrgustikuga seotud tegevuse tulemuslikkuse tõhustamiseks peab amet asuma sobivas asukohas, mis muu hulgas pakub asjakohaseid transpordiühendusi ning rajatisi töötajate abikaasade ja laste jaoks. Vajalik kord tuleks sätestada ameti ja asukohaliikmesriigi vahelises kokkuleppes, mis sõlmitakse pärast ameti haldusnõukogu heakskiitu.

(7)

Ameti toimimistõhususe parandamiseks rajas amet Ateena piirkonda harukontori, mida tuleks säilitada asukohaliikmesriigi kokkuleppel ja toetusel ning kus peaks asuma ameti tegevpersonal. Ameti personal, kes tegeleb haldusega (sealhulgas tegevdirektor), finantsidega, kättesaadava teabe uuringu ja analüüsiga, IT ja kinnisvarahooldusega, inimressursside, koolituse, kommunikatsiooni ja avalike suhetega, peaks asuma Irákleios.

(8)

Ametil on õigus määrata kindlaks oma sisekorraldus, et tagada ülesannete nõuetekohane ja tulemuslik täitmine, järgides seejuures käesolevas määruses kehtestatud sätteid, mis käsitlevad ameti asukohta ja Ateena harukontorit. Eelkõige ülesannete täitmiseks, mis hõlmavad lävimist peamiste sidusrühmadega, nagu liidu institutsioonid, peaks amet kehtestama vajaliku toimimisjuhise, et suurendada toimimistõhusust.

(9)

Euroopa Parlament ja nõukogu võtsid 2004. aastal vastu määruse (EÜ) nr 460/2004, (4) millega luuakse ENISA eesmärgiga aidata kaasa kõrgetasemelise võrgu- ja infoturbe tagamise eesmärkidele liidus ning arendada võrgu- ja infoturbekultuuri kodanike, tarbijate, ettevõtete ja ametiasutuste heaks. 2008. aastal võtsid Euroopa Parlament ja nõukogu vastu määruse (EÜ) nr 1007/2008, (5) millega pikendati ameti volitusi 2012. aasta märtsini. Määrusega (EÜ) nr 580/2011 (6) pikendatakse ameti volitusi 13. septembrini 2013.

(10)

Amet peaks olema määrusega (EÜ) nr 460/2004 asutatud ENISA õigusjärglane. 13. detsembri 2003. aasta Euroopa Ülemkogul kohtunud liikmesriikide esindajate otsuse kohaselt peaks asukohaliikmesriik ameti tõrgeteta ja tõhusa toimimise tagamiseks säilitama praeguse tegutsemiskorra ja seda edasi arendama, sealhulgas Ateena harukontori, ning hõlbustama kvalifitseeritud töötajate värbamist ja töölhoidmist.

(11)

Võrgu- ja infoturbeprobleemid on ENISA asutamisest alates tehnoloogia, turu ja sotsiaal-majanduslike arengutega muutunud ning on olnud edasiseks mõtteaineks ja arutelu teemaks. Liit on muutuvatele probleemidele reageerimiseks ajakohastanud oma võrgu- ja infoturbepoliitika prioriteedid. Käesoleva määruse eesmärk on ametit tugevdada, et aidata edukalt kaasa liidu institutsioonide ja liikmesriikide tööle Euroopa suutlikkuse arendamisel võrgu- ja infoturbeprobleemidega toime tulemiseks.

(12)

Siseturu meetmed elektroonilise side turvalisuse ning üldisemalt võrgu- ja infoturbe valdkonnas nõuavad liidu institutsioonidelt ja liikmesriikidelt erinevaid tehnilisi ja korralduslikke rakendusi. Nende nõuete erinev kohaldamine võib kaasa tuua ebaefektiivsed lahendused ja luua takistusi siseturul. See tingib vajaduse luua liidu tasandil erialateadmiste keskus, mis pakuks suuniseid, annaks nõu ning võrgu- ja infoturbega seotud abi, millele liidu institutsioonid ja liikmesriigi võivad tugineda. Amet saab neid vajadusi rahuldada, arendades ja hoides erialateadmiste kõrget taset ning abistades liidu institutsioone, liikmesriike ja äriringkondi, et aidata neil täita õiguslikke ja regulatiivseid võrgu- ja infoturbenõudeid ning kindlaks määrata võrgu- ja infoturbe küsimused ja nendega tegeleda, aidates sellega kaasa siseturu nõuetekohasele toimimisele.

(13)

Amet peaks täitma talle liidu õigusaktidega elektroonilise side valdkonnas pandud ülesandeid ja aitama üldiselt kaasa elektroonilise side turvalisuse, eraelu puutumatuse ja isikuandmete kaitse suurendamisele, jagades muu hulgas erialateadmisi, andes nõu ning edendades heade tavade vahetamist ja esitades poliitikameetmete soovitusi.

(14)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiiv 2002/21/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta (raamdirektiiv) (7) nõuab, et üldkasutatavate sidevõrkude ja üldkasutatavate elektrooniliste sideteenuste pakkujad võtaksid asjakohased meetmed, et tagada nende terviklikkus ja turvalisus, ning kehtestab liikmesriikide reguleerivatele asutustele kohustuse vajaduse korral teavitada ametit muu hulgas turbenõuete ja terviklikkuse rikkumistest, millel on olnud oluline mõju võrkude või teenuste toimimisele, ning esitada komisjonile ja ametile igal aastal koondaruande saadud teadete ja võetud meetmete kohta. Direktiivis 2002/21/EÜ nähakse ühtlasi ette, et amet aitab arvamusi esitades kaasa asjaomaste tehniliste ja korralduslike turbemeetmete ühtlustamisele.

(15)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuli 2002. aasta direktiiv 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris (eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv), (8) nõuab, et üldkasutatava elektroonilise sideteenuse osutaja peab võtma asjakohased tehnilised ja korralduslikud meetmed oma teenuste turvalisuse tagamiseks ning nõuab ühtlasi toimuva side ja sellega seotud liiklusandmete konfidentsiaalsuse tagamist. Direktiiviga 2002/58/EÜ kehtestatakse elektroonilise side teenusepakkujatele teabe- ja teavitamisnõuded seoses isikuandmete alaste õigusrikkumistega. Selles nõutakse ühtlasi, et komisjon arutaks ametiga tehnilisi rakendusmeetmeid, mis tuleb võtta seoses teabe- ja teavitamisnõuete asjaolude või vormiga ning nende suhtes kehtiva korraga. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiiv 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta (9) nõuab, et liikmesriigid peavad sätestama, et vastutav töötleja peab rakendama vajalikke tehnilisi ja organisatsioonilisi meetmeid, et kaitsta isikuandmeid juhusliku või ebaseadusliku hävitamise või juhusliku kaotsimineku, muutmise, ebaseadusliku avalikustamise või juurdepääsu eest, eelkõige juhul, kui töötlemine hõlmab andmete edastamist võrgu kaudu, ning igasuguse muu võimaliku ebaseadusliku töötlemise eest.

(16)

Amet peaks liidu piires kaasa aitama kõrgetasemelisele võrgu- ja infoturbele, eraelu puutumatuse ja isikuandmete paremale kaitsele ning võrgu- ja infoturbekultuuri väljatöötamisele ja edendamisele kodanike, tarbijate, ettevõtete ning avaliku sektori organisatsioonide jaoks, andes sellega panuse siseturu nõuetekohaseks toimimiseks. Selle saavutamiseks tuleks ametile eraldada vajalikud eelarvelised vahendid.

(17)

Arvestades praeguseks hetkeks Euroopa majanduse alustalaks olevate elektrooniliste sidevõrkude järjest suuremat tähtsust ja digitaalse majanduse tegelikku suurust, tuleks märkimisväärselt suurendada ametile eraldatavaid finants- ja inimressursse, et need vastaksid ameti tõhustatud rollile ja ülesannetele ning ameti tähtsale positsioonile Euroopa digitaalse ökosüsteemi kaitsmisel.

(18)

Amet peaks tegutsema kontaktüksusena ning tekitama usaldust ja kindlustunnet tänu oma sõltumatusele, antud nõu ja levitatava teabe kvaliteedile, menetluste ja töömeetodite läbipaistvusele ning oma ülesannete hoolikale täitmisele. Amet peaks tuginema siseriiklikele ja liidu jõupingutustele ning viima seega oma ülesandeid ellu täielikus koostöös liidu institutsioonide, organite, asutuste ja ametitega ning liikmesriikidega ning olema avatud kontaktidele tööstusharude ja teiste asjaomaste sidusrühmadega. Lisaks peaks amet tuginema erasektori panusele ning koostööle, kuna neil on elektroonilise side, taristute ja teenuste turvamises oluline roll.

(19)

Rida ülesandeid peaks näitama, kuidas amet peab oma eesmärgid saavutama, võimaldades samas paindlikkust tema tegevuses. Ülesanded, mida amet täidab, peaksid hõlmama asjaomase teabe ja andmete kogumist, mida on vaja elektroonilise side, taristute ja teenuste turvalisuse ja vastupidavuse riskide analüüsimiseks ning koostöös liikmesriikide ja komisjoniga ning vajaduse korral asjaomaste sidusrühmadega liidu võrgu- ja infoturbe olukorra hindamiseks. Amet peaks tagama kooskõlastamise ja koostöö liidu institutsioonide, organite, asutuste ja ametitega ning liikmesriikide ning suurendama sidusrühmade koostööd Euroopas, eelkõige kaasates oma tegevusse riikide pädevad asutused ja liidu organid ning erasektori kõrgetasemelised eksperdid vastavas valdkonnas, eelkõige elektrooniliste sidevõrkude ja teenuste pakkujad, võrguseadmete tootjad ja tarkvara müüjad, võttes arvesse, et võrgu- ja infosüsteemid koosnevad riistvara, tarkvara ja teenuste kombinatsioonidest. Amet peaks abistama liidu institutsioone ja liikmesriike dialoogis tööstuse esindajatega, et lahendada riist- ja tarkvaratoodetega seotud turvaprobleeme ning aidata seeläbi kaasa võrgu- ja infoturbe ühisele lähenemisviisile.

(20)

Ametile tuleks esitada liidu institutsiooni, organi, asutuse või ameti või liikmesriigi poolt avalikustatud võrgu- ja infoturbe strateegiad, et ametit teavitada ning vältida kattuvaid jõupingutusi. Amet peaks strateegiaid analüüsima ning edendama nende esitlust võrreldavust hõlbustavas vormis. Amet peaks tegema strateegiad ja oma analüüsid üldsusele elektrooniliste vahendite abil kättesaadavaks.

(21)

Amet peaks abistama komisjoni nõuannete, arvamuste ja analüüside abil kõigis liidu küsimustes, mis on seotud võrgu- ja infoturbe valdkonna, sealhulgas elutähtsa sideinfrastruktuuri kaitse ja vastupidavuse valdkonna poliitika väljatöötamisega. Amet peaks samuti abistama liidu institutsioone, organeid, asutusi ja ameteid ning, kui see on asjakohane, liikmesriike nende taotlusel jõupingutustes võrgu- ja infoturbe alase poliitika ja suutlikkuse väljatöötamiseks.

(22)

Amet peaks täies ulatuses võtma arvesse tehtavaid uuringuid, arendustegevust ja tehnoloogilisi hindamisi, eelkõige neid, mida teostatakse erinevates Euroopa Liidu teadusalgatustes, et nõustada liidu institutsioone, organeid, asutusi ja ameteid ning kui see on asjakohane, liikmesriike nende taotlusel seoses vajadusega teadusuuringute järele võrgu- ja infoturbe valdkonnas.

(23)

Amet peaks abistama liidu institutsioone, organeid, asutusi ja ameteid ning ka liikmesriike nende jõupingutustes ehitada üles ning suurendada piiriülest suutlikkust ja valmisolekut võrgu- ja infoturbeprobleemide ja -intsidentide ennetamiseks, tuvastamiseks ja nendele reageerimiseks. Seoses sellega peaks amet hõlbustama liikmesriikidevahelist koostööd ning koostööd komisjoni ning liidu muude institutsioonide, organite, asutuste ja ametite ning liikmesriikide vahel. Selleks peaks amet liikmesriike toetama nende pidevates jõupingutustes parandada oma reageerimisvõimet ning korraldama ja läbi viima turvaintsidentidealaseid õppusi Euroopa tasandil ning liikmesriigi taotlusel riigi tasandil.

(24)

Selleks et võrgu- ja infoturbealaseid probleeme paremini mõista, peab amet praeguseid ja tekkivaid ohte analüüsima. Selleks peaks amet koostöös liikmesriikidega ja, kui see on asjakohane, statistika- ja muude asutustega koguma asjaomast teavet. Lisaks peaks amet abistama liidu institutsioone, organeid, asutusi ja ameteid ning liikmesriike nende jõupingutustes koguda, analüüsida ja levitada võrgu- ja infoturbeandmeid. Asjaomase statistilise teabe ja andmete kogumine, mida on vaja elektroonilise side, taristute ja teenuste turvalisuse ja vastupidavuse riskide analüüsimiseks, peaks toimuma kooskõlas liidu õigusnormide ja liidu õigusele vastavate siseriiklike õigusnormidega liikmesriikide poolt esitatud teabe ja ameti poolt liidu institutsioonide IKT-taristute kohta kogutud andmete alusel. Amet peaks sellele teabele tuginedes hoidma ennast liidu institutsioonide, organite, asutuste ja ametite ning liikmesriikide huvides kursis võrgu- ja infoturbe valdkonna viimase aja arengute ja seotud suundumustega liidus.

(25)

Oma ülesandeid täites peaks amet hõlbustama liidu ja liikmesriikide koostööd, et suurendada teadlikkust võrgu- ja infoturbe olukorra kohta liidus.

(26)

Amet peaks hõlbustama koostööd liikmesriikide pädevate sõltumatute reguleerivate asutuste vahel, eelkõige toetades heade tavade ja standardite väljatöötamist, edendamist ja sellealast teabevahetust teavitusprogrammide ja teadlikkuse tõstmise kavade jaoks. Sellist tegevust hõlbustab suurem teabevahetus liikmesriikide vahel. Amet peaks aitama kaasa elektroonilise side, taristu ja teenuste üksikkasutajate teadlikkuse tõstmisele, sealhulgas abistama liikmesriike, kes on otsustanud kasutada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivis 2002/22/EÜ (universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste puhul (universaalteenuse direktiiv)) (10) sätestatud avalikku huvi pakkuva teabe platvormi, et luua asjakohast avalikku huvi pakkuvat teavet seoses võrgu- ja infoturbega, ning samuti abistama sellise teabe väljatöötamisel, mis lisatakse üldkasutatavates sidevõrkudes kasutamiseks ettenähtud uute seadmete tarnetele. Amet peaks samuti toetama sidusrühmade koostööd liidu tasandil, tehes seda osaliselt teabe jagamise edendamise, teadlikkuse tõstmise kampaaniate ning teavitus- ja koolitusprogrammide abil.

(27)

Amet peaks muu hulgas abistama asjaomaseid liidu institutsioone, organeid, asutusi ja ameteid ning liikmesriike teavituskampaaniates, mille eesmärk on propageerida üksikisikute ohutumat veebikäitumist ja suurendada teadlikkust küberkeskkonnas varitseda võivatest ohtudest, sealhulgas küberkuritegevuse ohust, nagu andmepüügi rünnakud, robotivõrgud, finants- ja pangapettused ning samuti edendades põhilise tuvastamise ja andmekaitse alased nõuanded.

(28)

Selleks et tagada oma eesmärkide täielik täitmine, peaks amet tegema koostööd asjakohaste organitega, sealhulgas sellistega, kes tegelevad küberkuritegevusega (nagu Europol) ja eraelu puutumatuse kaitsega, et vahetada oskusteavet ja parimaid tavasid ning anda nõu võrgu- ja infoturbe küsimustes, mis võivad nende tööd mõjutada. Ameti eesmärgiks peaks olema luua sünergia kõnealuste organite ja tema enda jõupingutuste vahel parema võrgu- ja infoturbe edendamiseks. Riiklike ja liidu õiguskaitseasutuste ja eraelu puutumatuse kaitse asutuste esindajad peaksid olema esindatud ameti alalises sidusrühmas. Õiguskaitseasutustega koostöö tegemisel võrgu- ja infoturbe küsimustes, mis võivad nende tööd mõjutada, peaks amet arvestama olemasolevate teabekanalite ja rajatud võrgustikega.

(29)

Komisjon on käivitanud vastupidavust käsitleva Euroopa avaliku ja erasektori partnerluse kogu liitu hõlmava paindliku, IKT-taristu vastupidavust tagava koostööplatvormina, milles amet peaks täitma abistavat rolli, viies kokku sidusrühmad, et arutada poliitika prioriteete, probleemide majanduslikku ja turumõõdet ning meetmeid IKT vastupidavuse tagamiseks.

(30)

Võrgu- ja infoturbe ning sellealase teadlikkuse edendamiseks peaks amet lihtsustama liikmesriikide pädevate riigiasutuste vahelist koostööd, eelkõige toetades parimate tavade ja teadlikkuse tõstmise kavade väljatöötamist ja jagamist ning tõhustades nende teavitustegevust. Amet peaks samuti toetama sidusrühmade ning liidu institutsioonide vahelist koostööd, muu hulgas toetades teabe jagamist ja teadlikkuse tõstmise tegevust.

(31)

Selleks et liidus edendada kõrgemal tasemel võrgu- ja infoturvet, peaks amet soodustama koostööd ning teabe ja heade tavade vahetamist asjakohaste organisatsioonide vahel, nagu arvutiturbe juhtumitele reageerimise rühmad (CSIRT – Computer Security Incident Response Team) ja infoturbeintsidentidega tegelevad rühmad (CERT – Computer Emergency Response Team).

(32)

Liidu võrgu- ja infoturbe taristu nurgakivi peaks olema üleliiduline nõuetekohaselt toimivate CERTide süsteem. Amet peaks toetama liikmesriikide CERTe ja liidu CERTi CERTide võrgustiku töös, sealhulgas Euroopa valitsuste CERTide rühma liikmed. Selleks et aidata tagada, et igal CERTil on piisav suutlikkus, mis vastab võimalikult palju kõige rohkem arenenud CERTide suutlikkusele, peaks amet edendama vastastikuse hindamise süsteemi loomist ja tegevust. Veelgi enam, amet peaks edendama ja toetama ka asjaomaste CERTide koostööd, kui toimuvad intsidendid, rünnakud või häired CERTide poolt hallatavates või turvatavates võrkudes või taristutes, mis hõlmavad või võivad hõlmata vähemalt kahte CERTi.

(33)

Tõhus võrgu- ja infoturbe poliitika peaks tuginema hästi väljatöötatud riskihindamismeetoditele, seda nii avalikus kui ka erasektoris. Riskihindamisemeetodeid ja -menetlusi kasutatakse erinevatel tasanditel, ilma et nende tõhusaks kohaldamiseks oleks mingi üldine tava. Riskide hindamisel ja riskijuhtimise lahenduste ristkasutamisel parima tava tutvustamine ja arendamine avaliku ja erasektori organisatsioonides suurendab võrgu- ja infoturbe taset liidus. Selleks peaks amet toetama sidusrühmade koostööd liidu tasandil, hõlbustades nende jõupingutusi seoses elektrooniliste toodete, süsteemide, võrkude ja teenuste – mis koos tarkvaraga moodustavad võrgu- ja infosüsteemid – riskijuhtimise ja mõõdetava turbe Euroopa ja rahvusvaheliste standardite väljatöötamise ja kasutuselevõtmisega.

(34)

Kui see on asjakohane ja kasulik ameti eesmärkide ja ülesannete seisukohast, võib amet jagada oma kogemusi ja üldinfot ning võrgu- ja infoturbega tegelevate liidu institutsioonide, organite, asutuste ja ametitega. Amet peaks kaasa aitama teadustöö prioriteetide kindlakstegemisele liidu tasandil seoses võrgu töökindluse ning võrgu- ja infoturbega ning edastama tööstuse vajaduste alaseid teadmisi asjaomastele uurimisasutustele.

(35)

Amet peaks innustama liikmesriike ja teenuste pakkujaid tõstma oma üldisi turbestandardeid, et kõik internetikasutajad võtaksid vajalikud meetmed oma isikliku küberjulgeoleku tagamiseks.

(36)

Võrgu- ja infoturbega seotud probleemid on ülemaailmsed. Vaja on teha tihedamat rahvusvahelist koostööd, et tõsta turbestandardeid, sealhulgas ühiste käitumisnormide ja tegevusjuhendite määratlemine, ja parandada teavitamist, millega edendatakse nii kiiremat rahvusvahelist koostööd reageerimise valdkonnas kui ka ühtset ülemaailmset lähenemisviisi võrgu- ja infoturbele. Selleks peaks amet toetama liidu täiendavat kaasamist ja koostööd kolmandate riikidega ning rahvusvaheliste organisatsioonidega, pakkudes vajaduse korral asjaomastele liidu institutsioonidele, organitele, asutustele ja ametitele vajalikku ekspertiisi ning analüüsi.

(37)

Amet peaks tegutsema kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega, tagades võrgu- ja infoturbe küsimuste asjakohase kooskõlastatuse liikmesriikide vahel ning parandades riikide poliitikameetmete tõhusust, andes neile seega lisandväärtust ja kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega piirduma üksnes sellega, mis on vajalik käesolevas määruses seatud eesmärkide saavutamiseks. Ameti ülesannete teostamine peaks tugevdama, kuid ei tohiks mõjutada järgmiste üksuste pädevust ega välistada vastavate pädevuste ja ülesannete teostamist, neid takistada või nendega kattuda: riiklikud reguleerivad asutused nagu elektroonilisi sidevõrkusid ja -teenuseid käsitlevates direktiivides sätestatud, samuti määrusega (EÜ) nr 1211/2009 (11) loodud elektroonilise side Euroopa reguleerivate asutuste ühendatud amet (BEREC) ning direktiivis 2002/21/EÜ osutatud sidekomitee; Euroopa standardiorganisatsioonid; siseriiklikud standardiorganisatsioonid ning direktiivis 98/34/EÜ (12) sätestatud alaline komitee ning direktiivis 95/46/EÜ sätestatud liikmesriikide sõltumatud järelevalveasutused.

(38)

Ameti juhtimisel on oluline rakendada teatavaid põhimõtteid, et järgida ühisavaldust ja ühist lähenemisviisi, mille kiitis heaks institutsioonidevaheline ELi detsentraliseeritud ametite töörühm juulis 2012 ning mille eesmärk on ühtlustada ametite tegevust ja parandada nende toimimist.

(39)

Ühisavaldus ja ühine lähenemisviis peaks vajaduse korral samuti kajastuma ameti tööprogrammides, ameti hindamistes ning ameti aruandlus- ja haldustavades.

(40)

Ameti nõuetekohaseks toimimiseks peaksid komisjon ja liikmesriigid tagama, et haldusnõukogu liikmeteks nimetatavatel isikutel on vajalikud erialateadmised. Komisjon ja liikmesriigid peaksid samuti tegema jõupingutusi, et piirata oma esindajate vahetumist haldusnõukogus selle töö järjepidevuse tagamiseks.

(41)

On oluline, et amet looks endale erapooletu, ausa ja kõrgete erialastandardite maine ja seda säilitaks. Haldusnõukogu peaks seepärast võtma vastu kogu ametit hõlmavad üksikasjalikud eeskirjad huvide konfliktide ennetamise ja lahendamise kohta.

(42)

Arvestades ameti ainukordset olukorda ja selle ees seisvad keerulisi probleeme, tuleks tulemuslikuma töö ja parema kulutasuvuse võimaldamiseks ameti organisatsioonilist struktuuri lihtsustada ja tugevdada. Seepärast tuleks muu hulgas luua juhatus, et võimaldada haldusnõukogul keskenduda strateegiliselt olulistele küsimustele.

(43)

Haldusnõukogu peaks nimetama peaarvepidaja vastavalt määruse (EL, Euratom) nr 966/2012 (13) (edaspidi „finantsmäärus”) alusel vastuvõetud eeskirjadele.

(44)

Ameti tõhususe tagamiseks peaksid liikmesriigid ja komisjon olema esindatud haldusnõukogus, mis peaks kindlaks määrama ameti tegevuse üldsuuna ning tagama, et amet täidab oma ülesandeid vastavalt käesolevale määrusele. Haldusnõukogule tuleks anda õigus koostada ameti eelarve ja kontrollida selle täitmist, võtta vastu kohased finantseeskirjad, luua ameti otsustamismenetluseks läbipaistvad töömenetlused, võtta vastu ameti tööprogramm, võtta vastu ameti töökord, sise-eeskirjad, nimetada ametisse tegevdirektor, otsustada tegevdirektori ametiaja pikendamine pärast Euroopa Parlamendi arvamuse saamist ning otsustada tema ametiaja lõpetamine. Haldusnõukogu peaks asutama juhatuse, kes abistab teda ülesannete täitmisel haldus- ja eelarveküsimustes.

(45)

Ameti sujuvaks toimimiseks on tarvis, et tegevdirektor nimetataks ametisse tema teeneid, dokumenteeritud haldamis- ja juhtimisoskust ning võrgu- ja infoturbealaseid teadmisi ja kogemusi silmas pidades ning et tegevdirektori ülesandeid täidetaks täiesti sõltumatult ameti sisemisest toimimisest. Selleks peaks tegevdirektor pärast komisjoniga konsulteerimist koostama ettepaneku ameti tööprogrammi kohta ning võtma kõik vajalikud meetmed ameti tööprogrammi nõuetekohase täitmise tagamiseks. Tegevdirektor peaks koostama igal aastal haldusnõukogule esitatava aruande, koostama ameti tulude ja kulude kalkulatsiooni eelnõu ning vastutama eelarve täitmise eest.

(46)

Tegevdirektoril peaks olema võimalus luua ajutisi töörühmi selleks, et käsitleda eelkõige teaduslikke, tehnilisi, juriidilisi või sotsiaal-majanduslikke küsimusi. Ajutiste töörühmade loomisse peaks tegevdirektor kaasama erasektori ning kasutama nende asjakohaseid teadmisi, mida on vaja selleks, et ametil oleks võimalik saada kõige ajakohasemat olemasolevat teavet, et reageerida arenevas infoühiskonnas esinevatele turvaprobleemidele. Tegevdirektor peaks tagama, et ajutistesse töörühmadesse valitakse liikmed kõige kõrgemate erialaste standardite järgi, võttes nõuetekohaselt arvesse, et seal oleksid lähtuvalt sellest, kuidas see on konkreetset küsimust arvestades asjakohane, tasakaalustatult esindatud liikmesriikide riiklikud haldusorganid, liidu institutsioonid ja erasektor, sealhulgas majandusringkonnad, kasutajad ning võrgu- ja infoturbe alal pädevad teaduseksperdid. Tegevdirektoril peaks olema õigus vajaduse korral igal üksikjuhul eraldi kutsuda töörühmade menetlustes osalema üksikuid asjaomase valdkonna tunnustatud asjatundjaid. Nende kulud peaks kandma amet vastavalt sise-eeskirjadele ning finantsmääruse alusel vastu võetud eeskirjadele.

(47)

Ameti alaline sidusrühm peaks olema ameti nõuandev organ, et tagada regulaarne dialoog erasektori, tarbijate organisatsioonide ja teiste asjaomaste sidusrühmadega. Tegevdirektori ettepanekul haldusnõukogu asutatud alaline sidusrühm peaks keskenduma sidusrühmade jaoks olulistele küsimustele ja juhtima neile ameti tähelepanu. Tegevdirektor võib vajaduse korral ja vastavalt koosolekute päevakorrale kutsuda alalise sidusrühma koosolekutele Euroopa Parlamendi ja teiste asjaomaste asutuste esindajaid.

(48)

Kuna alalises sidusrühmas on sidusrühmad piisavalt esindatud ning selle rühmaga tuleb konsulteerida eelkõige tööprogrammi projekti osas, ei ole enam vaja ette näha sidusrühmade esindatust haldusnõukogus.

(49)

Amet peaks kohaldama asjaomaseid liidu sätteid, mis käsitlevad üldsuse juurdepääsu dokumentidele, nagu on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 1049/2001 (14). Ameti enda toimimise eesmärgil ja ameti ülesannete täitmise käigus andmete töötlemisel peaks amet järgima Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määrust (EÜ) nr 45/2001 üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta (15).

(50)

Amet peaks tundliku sisuga dokumentide käitlemisel järgima liidu institutsioonide kohta kehtivaid sätteid ja liikmesriikide õigusakte.

(51)

Selleks et tagada ameti täielik autonoomia ja sõltumatus ning võimaldada tal täita uusi lisaülesandeid, tuleks ametile eraldada piisav ja autonoomne eelarve, mille peamine tulu tuleb liidu osamaksest ja ameti töös osalevate kolmandate riikide sissemaksetest. Enamik ameti töötajaid peaks olema otseselt tegev ameti volituste rakendamises. Asukohaliikmesriigil või mis tahes muul liikmesriigil peaks olema lubatud teha ameti tuludesse vabatahtlikult sissemakseid. Liidu eelarvemenetluse kohaldamist tuleks jätkata mis tahes subsiidiumide suhtes, mida makstakse Euroopa Liidu üldeelarvest. Lisaks sellele peaks ameti raamatupidamisarvestust läbipaistvuse ja vastutuse tagamiseks auditeerima kontrollikoda.

(52)

Pidades silmas pidevalt muutuvat ohtude spektrit ning liidu võrgu- ja infoturbepoliitika arengut ning kooskõla saavutamiseks mitmeaastase finantsraamistikuga, tuleks ameti volituste kestuseks kehtestada seitse aastat kestuse pikendamise võimalusega.

(53)

Ameti tööd tuleks hinna sõltumatult. Hindamisel tuleks pidada silmas ameti eesmärkide saavutamise ja selleks kasutatud töövõtete tõhusust ning ülesannete asjakohasust, et teha kindlaks, kas ameti tegevus peaks jätkuma, ehk teisisõnu, kas ameti eesmärgid on endiselt päevakohased, ja selle põhjal otsustada, kas ja milliseks ajavahemikuks tema volitusi tuleks pikendada.

(54)

Kui ameti volituste kestuse lõpupoole ei ole komisjon teinud ettepanekut volitusi pikendada, peaksid amet ja komisjon võtma asjakohased meetmed, et lahendada personali lepingute ja eelarvega seonduvad küsimused.

(55)

Kuna käesoleva määruse eesmärki, nimelt asutada Euroopa Liidu Võrgu- ja Infoturbeamet edendamaks kõrgetasemelist võrgu- ja infoturvet liidus ja tõsta infoturbealast teadlikkust ning luua ühiskonnas liidu kodanike, tarbijate, ettevõtete ja avaliku sektori organisatsioonide heaks võrgu- ja infoturbe kultuur ja seda edendada, aidates sellega kaasa siseturu rajamisele ja nõuetekohasele toimimisele, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning seda on parem saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(56)

Määrus (EÜ) nr 460/2004 tuleks kehtetuks tunnistada.

(57)

Euroopa andmekaitseinspektoriga konsulteeriti vastavalt määruse (EÜ) nr 45/2001 artikli 28 lõikele 2 ning ta võttis oma arvamuse vastu 20. detsembril 2010 (16),

a)

toetab liidu poliitika ja õiguse väljatöötamist:

b)

toetab suutlikkuse suurendamist:

c)

toetab pädevate avalik-õiguslike asutuste omavahelist ning sidusrühmade, sealhulgas liidu ülikoolide ja uurimiskeskuste vahelist vabatahtlikku koostööd ja teadlikkuse tõstmist muu hulgas järgmiselt:

d)

toetab teadus- ja arendustegevust ja standardimist:

e)

teeb koostööd liidu institutsioonide, organite, asutuste ja ametitega, sealhulgas nendega, kes tegelevad küberkuritegevuse ning eraelu puutumatuse ja isikuandmete kaitsega, et lahendada ühist muret tekitavaid küsimusi, sealhulgas:

f)

annab panuse liidu jõupingutustesse teha koostööd kolmandate riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega, et edendada rahvusvahelist koostööd võrgu- ja infoturbeküsimustes, sealhulgas:

a)

haldusnõukogu;

b)

tegevdirektor ja personal ning

c)

alaline sidusrühm.

a)

ameti igapäevane juhtimine;

b)

haldusnõukogu otsuste rakendamine;

c)

iga-aastase tööprogrammi ja mitmeaastase tööprogrammi koostamine pärast haldusnõukoguga konsulteerimist ning nende haldusnõukogule esitamine pärast komisjoniga konsulteerimist;

d)

iga-aastase tööprogrammi ja mitmeaastase tööprogrammi rakendamine ning haldusnõukogule selle kohta aruandmine;

e)

aastaaruande koostamine ameti tegevuse kohta ja selle esitamine haldusnõukogule heakskiitmiseks;

f)

järelhindamise järelduste alusel võetavaid järelmeetmeid sisaldava tegevuskava koostamine ning iga kahe aasta järel komisjonile aruande esitamine edusammude kohta;

g)

liidu finantshuvide kaitsmine ning selleks ennetusmeetmete kohaldamine pettuste, korruptsiooni ja muu ebaseadusliku tegevuse vastu võitlemiseks, tulemusliku kontrolli teostamine, eeskirjade eiramise avastamise korral valesti makstud summade tagasinõudmine ning vajaduse korral tulemuslike, proportsionaalsete ja hoiatavate haldus- ja finantskaristuste kohaldamine;

h)

ameti pettustevastase strateegia koostamine ja selle esitamine haldusnõukogule heakskiitmiseks;

i)

tagamine, et amet tegutseb kasutajate vajadustele vastavalt, eelkõige seoses pakutavate teenuste piisavusega;

j)

kontakti arendamine ja hoidmine liidu institutsioonide, organite, asutuste ja ametitega;

k)

kontakti arendamine ja hoidmine äriringkondade ja tarbijaorganisatsioonidega, et tagada korrapärane dialoog asjaomaste sidusrühmadega;

l)

teised tegevdirektorile käesoleva määrusega pandud ülesanded.

a)

Euroopa Parlament;

b)

nõukogu;

c)

komisjon;

d)

kõik liikmesriikide poolt määratud pädevad asutused, näiteks direktiivi 2002/21/EÜ artiklis 2 määratletud siseriiklikud reguleerivad asutused.

18.6.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 165/59

(1)

Läbirääkimised majanduspartnerluslepingute sõlmimiseks:

(2)

Antigua ja Barbuda, Bahama Ühenduse, Barbadose, Belize’i, Botswana Vabariigi, Burundi Vabariigi, Côte d’Ivoire’i Vabariigi, Dominica Ühenduse, Dominikaani Vabariigi, Fidži Vabariigi, Ghana Vabariigi, Grenada, Guyana Vabariigi, Haiti Vabariigi, Jamaica, Kameruni Vabariigi, Kenya Vabariigi, Komoori Liidu, Lesotho Kuningriigi, Madagaskari Vabariigi, Mauritiuse Vabariigi, Mosambiigi Vabariigi, Namiibia Vabariigi, Paapua Uus-Guinea Iseseisvusriigi, Rwanda Vabariigi, Saint Kittsi ja Nevise Föderatsiooni, Saint Lucia, Saint Vincenti ja Grenadiinide, Sambia Vabariigi, Seišelli Vabariigi, Suriname Vabariigi, Svaasimaa Kuningriigi, Tansaania Ühendvabariigi, Trinidadi ja Tobago Vabariigi, Uganda Vabariigi, ning Zimbabwe Vabariigiga majanduspartnerluslepingute läbirääkimiste lõpuleviimine võimaldas kanda need riigid nõukogu 20. detsembri 2007. aasta määruse (EÜ) nr 1528/2007 (millega teatavatest Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna (AKV) riikide rühma riikidest pärit toodete suhtes kohaldatakse korda, mis on sätestatud lepingutes, millega või mille tulemusel luuakse majanduspartnerlus) (2) I lisasse.

(3)

Botswana Vabariik, Burundi Vabariik, Côte d’Ivoire’i Vabariik, Fidži Vabariik, Ghana Vabariik, Haiti Vabariik, Kameruni Vabariik, Kenya Vabariik, Komoori Liit, Lesotho Kuningriik, Mosambiigi Vabariik, Namiibia Vabariik, Rwanda Vabariik, Sambia Vabariik, Svaasimaa Kuningriik, Tansaania Ühendvabariik ja Uganda Vabariik ei ole astunud vajalikke samme oma majanduspartnerluslepingute ratifitseerimiseks.

(4)

Seepärast tuleks vastavalt määruse (EÜ) nr 1528/2007 artikli 2 lõikele 3 ning eelkõige selle punktile b kõnealuse määruse I lisa muuta ja need riigid sellest lisast välja jätta.

(5)

Tagamaks, et kõnealused riigid saaks kiiresti määruse (EÜ) nr 1528/2007 I lisasse ennistada, niipea kui nad on astunud vajalikke samme oma majanduspartnerluslepingute ratifitseerimiseks ja oodates lepingute jõustumist, peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte käesoleva määruse kohaselt määruse (EÜ) nr 1528/2007 I lisast välja jäetud riikide ennistamiseks kõnealusesse lisasse. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil. Delegeeritud õigusaktide ettevalmistamisel ja koostamisel peaks komisjon tagama asjaomaste dokumentide sama- ja õigeaegse ning ajakohase edastamise Euroopa Parlamendile ja nõukogule,

1)

Lisatakse järgmised artiklid:

„Artikkel 2a

Volituste delegeerimine

Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 2b vastu delegeeritud õigusakte käesoleva määruse I lisa muutmiseks, et ennistada sellesse need AKV riikide rühma piirkonnad või riigid, mis jäeti nimetatud lisast välja Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 527/2013 (3) kohaselt ning kes on pärast väljajätmist astunud vajalikke samme oma majanduspartnerluslepingute ratifitseerimiseks.

Artikkel 2b

Delegeeritud volituste rakendamine

1.   Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel.

2.   Artiklis 2a osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile viieks aastaks alates 21. juunist 2013. Komisjon esitab delegeeritud volituste kohta aruande hiljemalt üheksa kuud enne viieaastase ajavahemiku lõppu. Volituste delegeerimist pikendatakse automaatselt samaks ajavahemikuks, välja arvatud juhul, kui Euroopa Parlament või nõukogu esitab selle suhtes vastuväite hiljemalt kolm kuud enne iga ajavahemiku lõppemist.

3.   Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artiklis 2a osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust.

4.   Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

5.   Artikli 2a alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväidet või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväidet. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra.

2)

I lisa asendatakse käesoleva määruse lisas esitatud tekstiga.

18.6.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 165/62

(1)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta määrus (EÜ) nr 450/2008, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (ajakohastatud tolliseadustik), (3) peaks asendama nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (4). Määrus (EÜ) nr 450/2008 jõustus 24. juunil 2008, kuid seda kohaldatakse nimetatud määruse artikli 188 lõike 2 kohaselt alles siis, kui hakatakse kohaldama selle rakendussätteid, ja hiljemalt alates 24. juunist 2013.

(2)

Komisjon esitas 20. veebruaril 2012 Euroopa Parlamendile ja nõukogule määruse (EÜ) nr 450/2008 uuestisõnastamisena liidu tolliseadustiku kehtestamist käsitleva määruse ettepaneku, et asendada kõnealune määrus enne selle lõplikku kohaldamiskuupäeva 24. juunil 2013. Seadusandlikku tavamenetlust ei ole aga võimalik lõpule viia piisavalt vara selleks, et kavandatud määrus vastu võtta ja jõustada enne kõnealust kuupäeva. Seadusandlike parandusmeetmete puudumise korral kohalduks määrus (EÜ) nr 450/2008 seega 24. juunil 2013 ja määrus (EMÜ) nr 2913/92 muutuks kehtetuks. Seetõttu tekiks õiguskindlusetus kõnealusest kuupäevast alates kohaldatavate tollialaste õigusaktide suhtes ning oleks raske kuni kavandatava määruse vastuvõtmiseni säilitada liidu terviklikku ja järjepidevat tollialast õigusraamistikku.

(3)

Selleks et hoida ära sellised liidu tollialaste õigusaktidega seotud tõsised probleemid ja anda Euroopa Parlamendile ja nõukogule piisavalt aega liidu tolliseadustiku uuestisõnastamise protsessi lõpuleviimiseks, tuleks edasi lükata määruse (EÜ) nr 450/2008 lõplik kohaldamiskuupäev, mis on sätestatud nimetatud määruse artikli 188 lõike 2 teises lõigus. Kõnealuse eesmärgi täitmiseks vajalikuks peetav uus kohaldamiskuupäev on 1. november 2013.

(4)

Küsimuse kiireloomulisuse tõttu on hädavajalik teha erand kaheksa nädala pikkusest ajavahemikust, millele viidatakse Euroopa Liidu lepingule, Euroopa Liidu toimimise lepingule ja Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingule lisatud protokolli nr 1 (Riikide parlamentide rolli kohta Euroopa Liidus) artiklis 4.

(5)

Seepärast tuleks määrust (EÜ) nr 450/2008 vastavalt muuta

18.6.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 165/63

(1)

Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikli 169 lõikega 1 ja lõike 2 punktiga a on ette nähtud, et liit aitab kaasa kõrgetasemelise tarbijakaitse saavutamisele meetmetega, mis võetakse ELi toimimise lepingu artikli 114 kohaselt. Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 38 on sätestatud, et liidu poliitikaga tagatakse tarbijakaitse kõrge tase.

(2)

Vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 26 lõikele 2 hõlmab siseturg sisepiirideta ala, mille ulatuses tagatakse kaupade ja teenuste vaba liikumine. Siseturg peaks pakkuma tarbijatele lisandväärtust kaupade ja teenuste parema kvaliteedi, suurema valiku, mõistlike hindade ja kõrgete ohutusstandardite näol, mis peaksid tõstma tarbijakaitse taset.

(3)

Siseturu killustatus on kahjulik liidu konkurentsivõimele, majanduskasvule ja töökohtade loomisele. Siseturu väljakujundamiseks on vaja kõrvaldada selle nõuetekohast toimimist takistavad otsesed ja kaudsed tõkked ning suurendada kodanike usaldust.

(4)

Müügi- ja teenuse osutamise lepingutest tulenevate siseriiklike ja piiriüleste vaidluste lihtsatele, tõhusatele, kiiretele ja odavatele lahendamisviisidele juurdepääsu tagamine peaks tooma kasu tarbijatele ning suurendama seeläbi nende usaldust turu vastu. Kõnealune juurdepääs peaks kehtima nii internetipõhistele kui ka interneti vahenduseta tehtud tehingutele ning on eriti oluline siis, kui tarbijad teevad piiriüleseid oste.

(5)

Vaidluste kohtuväline lahendamine pakub lihtsa, kiire ja odava kohtuvälise lahenduse tarbijate ja kauplejate vahelistele vaidlustele. Ent vaidluste kohtuväline lahendamine ei ole kõikjal liidus veel piisavalt hästi ja järjekindlalt välja töötatud. On kahetsusväärne, et hoolimata komisjoni 30. märtsi 1998. aasta soovitusest 98/257/EÜ (tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise eest vastutavate asutuste suhtes kohaldatavate põhimõtete kohta) (3) ja komisjoni 4. aprilli 2001. aasta soovitusest 2001/310/EÜ (milles käsitletakse põhimõtteid kohtuvälistele organitele, mis on kaasatud tarbijavaidluste konsensuslikule lahendamisele), (4) ei ole vaidluste kohtuvälist lahendamist nõuetekohaselt kehtestatud ja see ei toimi rahuldavalt liidu kõigis geograafilistes piirkondades või ettevõtlussektorites. Tarbijad ja kauplejad ei ole ikka veel teadlikud olemasolevatest kohtuvälistest õiguskaitsemehhanismidest ja ainult väike arv kodanikke teab, kuidas esitada kaebust vaidluste kohtuvälise lahendamise üksusele. Vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluste kättesaadavuse korral on nende kvaliteet liikmesriigiti suuresti varieeruv ning tihti ei leia piiriülesed vaidlused vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste poolt tõhusat käsitlemist.

(6)

Liikmesriikidevahelised lahknevused vaidluste kohtuvälise lahendamise geograafilises kaetuses ja kvaliteedis ning sellekohases teadlikkuses on takistuseks siseturu toimimisele ning kuuluvad põhjuste hulka, miks tarbijad hoiduvad tegemast piiriüleseid ostusid ja miks neil puudub kindlustunne, et võimalikud vaidlused kauplejatega saavad lahendatud lihtsal, kiirel ja vähekulukal viisil. Samadel põhjustel võivad kauplejad hoiduda müümast kaupu teiste liikmesriikide tarbijatele, kui vaidluste kohtuvälise lahendamise kvaliteetsed menetlused ei ole piisavalt kättesaadavad. Kauplejad, kelle asukoht on liikmesriigis, kus vaidluste kohtuvälise lahendamise kvaliteetsed menetlused ei ole piisavalt kättesaadavad, on lisaks ebasoodsas konkurentsiolukorras nende kauplejate suhtes, kellel on sellistele menetlustele juurdepääs ning kes saavad seega lahendada tarbijavaidlusi kiiremini ja odavamalt.

(7)

Selleks et tarbijad kasutaksid täiel määral siseturu potentsiaali, peaks vaidluste kohtuväline lahendamine olema kättesaadav kõikide käesoleva direktiiviga hõlmatud siseriiklike ja piiriüleste tarbijavaidluste liikide puhul, vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlused peaksid vastama kogu liidus kohaldatavatele kvaliteedinõuetele ning tarbijad ja kauplejad peaksid olema sellistest menetlustest teadlikud. Piiriülese kaubanduse ja isikute liikuvuse suurenemise tõttu on samuti tähtis, et vaidluste kohtuvälise lahendamise üksused menetleksid piiriüleseid vaidlusi tulemuslikult.

(8)

Nagu teatas Euroopa Parlament oma 25. oktoobri 2011. aasta resolutsioonis alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi kohta tsiviil-, kaubandus- ja perekonnaga seotud küsimustes ning 20. mai 2010. aasta resolutsioonis ühtse turu loomise kohta tarbijatele ja kodanikele, peaks tervikliku lähenemisviisi puhul ühtsele turule, mis on kodanikele tulemuslik, seadma esmatähtsaks lihtsa, taskukohase, otstarbeka ja kättesaadava õiguskaitsesüsteemi väljatöötamise.

(9)

Oma 13. aprilli 2011. aasta teatises „Ühtse turu akt. Kaksteist vahendit majanduskasvu edendamiseks ja usalduse suurendamiseks. „Üheskoos uue majanduskasvu eest”” nimetas komisjon õigusakte vaidluste kohtuvälise lahendamise kohta, mis hõlmavad elektroonilist kaubandust („e-kaubandus”) ühena kaheteistkümnest vahendist, mis võimendavad majanduskasvu, tugevdavad usaldust ühtse turu vastu ja edendavad ühtse turu väljakujundamist.

(10)

Oma 24.-25. märtsi ja 23. oktoobri 2011. aasta järeldustes kutsus Euroopa Ülemkogu Euroopa Parlamenti ja nõukogu üles võtma 2012. aasta lõpuks vastu esimese esmatähtsate meetmete kogumi, et anda ühtsele turule uut hoogu. Samuti toonitas Euroopa Liidu Nõukogu oma 30. mai 2011. aasta järeldustes ühtse turu taaskäivitamise prioriteetide kohta e-kaubanduse tähtsust ja nõustus, et tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise mehhanismid võivad pakkuda odavat, lihtsat ja kiiret õiguskaitset nii tarbijatele kui ka kauplejatele. Kõnealuste mehhanismide edukaks rakendamiseks on vaja kõikide osalejate püsivat poliitilist tahet ja toetust, tegemata käesoleva direktiivi reguleerimisalasse kuuluvate vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste otsustamisprotsessis järeleandmisi taskukohasuses, läbipaistvuses, paindlikkuses, kiiruses ja kvaliteedis.

(11)

Arvestades internetikaubanduse ja eriti piiriülese kaubanduse kui liidu majandustegevuse alustala kasvavat tähtsust, on nõuetekohaselt toimiv tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise süsteem ja korralikult integreeritud internetipõhise vaidluste lahendamise raamistik internetipõhistest tehingutest tulenevate tarbijavaidluste jaoks vajalik, et saavutada ühtse turu akti eesmärk suurendada kodanike usaldust siseturu vastu.

(12)

Käesolev direktiiv ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2013. aasta määrus (EL) nr 524/2013 (tarbijavaidluste internetipõhise lahendamise kohta) (5) on kaks omavahel seotud ja teineteist täiendavat õigusakti. Määrusega (EL) nr 524/2013 nähakse ette internetipõhise vaidluste lahendamise platvormi loomine, mis annab tarbijatele ja kauplejatele ühtse sisenemiskoha internetikaubandusega seotud vaidluste kohtuväliseks lahendamiseks vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste kaudu, mis on selle platvormiga seotud ja pakuvad kvaliteetsete menetluste abil vaidluste kohtuvälist lahendamist. Seega on juurdepääs vaidluste kohtuvälise lahendamise üksustele terves liidus internetipõhise vaidluste lahendamise platvormi nõuetekohase toimimise eeltingimus.

(13)

Käesolevat direktiivi ei tuleks kohaldada mittemajanduslike üldhuviteenuste suhtes. Mittemajanduslikud teenused on teenused, mida ei osutata majanduslikel kaalutlustel. Seega ei peaks käesolev direktiiv hõlmama selliseid mittemajanduslikke üldhuviteenuseid, mida osutatakse tasuta riigi poolt või riigi nimel, sõltumata sellest, millises õiguslikus vormis neid teenuseid osutatakse.

(14)

Käesolevat direktiivi ei tuleks kohaldada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 2011. aasta direktiivi 2011/24/EL (patsiendiõiguse kohaldamise kohta piiriüleses tervishoius) (6) artikli 3 punktis a määratletud tervishoiuteenuste suhtes.

(15)

Nõuetekohaselt toimiva vaidluste kohtuvälise lahendamise süsteemi väljatöötamine liidus on vajalik, et tugevdada tarbijate usaldust siseturu vastu, sealhulgas internetikaubanduse valdkonnas, ning kasutada ära piiriülese ja internetipõhise kaubanduse potentsiaal ja võimalused. Selle väljatöötamine peaks tuginema liikmesriikides olemasolevatele vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlustele ning austama liikmesriikide õigustavasid. Nii olemasolevaid kui ka hiljuti loodud nõuetekohaselt toimivaid vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuseid, mis vastavad käesolevas direktiivis sätestatud kvaliteedinõuetele, tuleks käsitada kui vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuseid käesoleva direktiivi tähenduses. Vaidluste kohtuvälise lahendamise tava levitamine võib osutuda oluliseks ka nendes liikmesriikides, kus kohtuasjad on märkimisväärselt kuhjunud ning ei lase liidu kodanikel kasutada oma õigust õiglasele kohtulikule arutamisele mõistliku aja jooksul.

(16)

Käesolevat direktiivi tuleks kohaldada tarbijate ja kauplejate vaheliste vaidluste suhtes, mis on seotud nii internetipõhistest kui interneti vahenduseta sõlmitud müügi- või teenuse osutamise lepingutest tulenevate lepinguliste kohustustega kõigis välistamata majandussektorites. See peaks hõlmama vaidlusi, mis tulenevad digitaalse infosisu tasu eest müümisest või kättesaadavaks tegemisest. Käesolevat direktiivi tuleks kohaldada tarbijate poolt kauplejate vastu esitatud kaebuste suhtes. Seda ei tohiks kohaldada kauplejate poolt tarbijate vastu esitatud kaebuste ega kauplejatevaheliste vaidluste suhtes. Samas ei tohiks sellega takistada liikmesriikides selliste sätete vastuvõtmist või säilitamist, mis käsitlevad selliste vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlusi.

(17)

Liikmesriikidel tuleks lubada säilitada või vastu võtta siseriiklikke sätteid käesoleva direktiiviga hõlmamata menetluste suhtes, näiteks kaebuste lahendamist käsitlevate sisemenetluste suhtes, mida haldab kaupleja. Sellised kaebuste lahendamise sisemenetlused võivad olla tõhusaks tarbijavaidluste lahendamise vahendiks varajases etapis.

(18)

Mõiste „tarbija” peaks hõlmama füüsilisi isikuid, kes tegutsevad väljaspool oma kaubandus-, ettevõtlus-, oskus- või kutsetegevust. Kui aga leping on sõlmitud eesmärkidel, mis on osaliselt seotud isiku kaubandustegevusega ja osaliselt mitte (kahesuguse eesmärgiga lepingud) ning kaubanduslik eesmärk on piiratud ega ole tarne kontekstis domineeriv, tuleks ka see isik arvata tarbijaks.

(19)

Mõned kehtivad liidu õigusaktid juba sisaldavad vaidluste kohtuvälist lahendamist käsitlevaid sätteid. Õiguskindluse tagamiseks tuleks ette näha, et vastuolu korral on käesolev direktiiv ülimuslik, välja arvatud juhul, kui selgesõnaliselt on sätestatud teisiti. Eelkõige ei tohiks käesolev direktiiv piirata Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2008. aasta direktiivi 2008/52/EÜ (vahendusmenetluse teatavate aspektide kohta tsiviil- ja kaubandusasjades), (7) milles on juba sätestatud liidu tasandil vahendussüsteemide raamistik piiriüleste vaidluste jaoks, piiramata kõnealuse direktiivi kohaldamist siseriiklike vahendusmenetluste suhtes. Käesolev direktiiv on ette nähtud horisontaalseks kohaldamiseks vaidluste kohtuvälise lahendamise igat liiki menetluste suhtes, sealhulgas direktiiviga 2008/52/EÜ hõlmatud menetluste suhtes.

(20)

Vaidluste kohtuvälise lahendamise üksused erinevad suuresti nii liidu piires kui ka liikmesriigi siseselt. Käesolev direktiiv peaks kehtima kõikide alaliselt tegutsevate üksuste suhtes, kes lahendavad tarbija ja kaupleja vahelisi vaidlusi vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlust kasutades ning on kantud nimekirja kooskõlas käesoleva direktiiviga. Liikmesriikide vastava otsuse alusel võib käesolev direktiiv hõlmata ka neid vaidluste lahendamise üksusi, kes määravad poolte jaoks siduvaid lahendusi. Siiski ei tohiks kohtuvälist menetlust, mis on ad hoc loodud tarbija ja kaupleja vahelise üheainsa vaidluse lahendamiseks, pidada vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluseks.

(21)

Vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlused erinevad suuresti nii liidu piires kui ka liikmesriikide sees. Need võivad olla menetlused, kus vaidluste kohtuvälise lahendamise üksus toob pooled kokku eesmärgiga jõuda kokkuleppeni või kus kõnealune üksus soovitab lahendust või määrab lahenduse. Need võivad olla ka kahest või enamast sellisest menetlusest kombineeritud menetlused. Käesolev direktiiv ei tohiks piirata liikmesriikides vaidluste kohtuväliseks lahendamiseks kasutatavate menetluste vormi.

(22)

Menetlused nendes vaidluste lahendamise üksustes, kus vaidluste lahendamise eest vastutavad füüsilised isikud on tööle võetud või mis tahes viisil tasustatud üksnes kaupleja poolt, tekitavad tõenäoliselt huvide konflikti. Seetõttu tuleks sellised menetlused põhimõtteliselt käesoleva direktiivi reguleerimisalast välja jätta, välja arvatud juhul, kui liikmesriik otsustab, et selliseid menetlusi võib pidada käesoleva direktiivi kohasteks vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlusteks ning tingimusel, et asjaomased üksused on täielikus kooskõlas käesolevas direktiivis sätestatud sõltumatuse ja erapooletuse erinõuetega. Nende vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste puhul, kes pakuvad vaidluste lahendamist selliste menetluste kaudu, tuleks korrapäraselt hinnata nende vastavust käesolevas direktiivis sätestatud kvaliteedinõuetele, sealhulgas täiendavatele erinõuetele nende sõltumatuse tagamise kohta.

(23)

Käesolevat direktiivi ei tohiks kohaldada menetluste suhtes kaupleja hallatavates tarbijakaebuste käsitlemise süsteemides ega poolte vahel peetavate otseste läbirääkimiste suhtes. Lisaks ei tohiks seda kohaldada siis, kui kohtunik püüab vaidlust lahendada seda vaidlust käsitleva kohtumenetluse käigus.

(24)

Liikmesriigid peaksid tagama, et käesoleva direktiivi reguleerimisalasse kuuluvaid vaidlusi saab esitada vaidluste kohtuvälise lahendamise üksusele, kes vastab käesolevas direktiivis sätestatud nõuetele ning on käesoleva direktiivi kohaselt nimekirja kantud. Liikmesriikidel peaks olema võimalik seda kohustust täita, tuginedes olemasolevatele nõuetekohaselt toimivatele vaidluste kohtuvälise lahendamise üksustele ja kohandades vajaduse korral nende pädevusulatust või nähes ette uute vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste loomise. Käesolev direktiiv ei peaks välistama nende olemasolevate vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste tegevust, kes toimivad liikmesriikide riiklike tarbijakaitseametite raames, kus vaidluste lahendamise eest vastutavad riigiametnikud. Riigiametnikke tuleks käsitada nii tarbijate kui ka kauplejate huvide esindajatena. Käesoleva direktiiviga ei tohiks liikmesriike kohustada looma spetsiaalset vaidluste kohtuvälise lahendamise üksust iga jaemüügisektori jaoks. Vajaduse korral ning selleks, et tagada vaidluste kohtuvälise lahendamise üksustega täielik valdkondlik ja geograafiline kaetus ning neile üksustele juurdepääs, peaks liikmesriikidel olema võimalik näha ette sellise täiendava üksuse loomine, milles tegeldakse nende vaidluste lahendamisega, mille jaoks puudub konkreetne pädev üksus. Vaidluste kohtuvälise lahendamise täiendavad üksused on mõeldud selleks, et tagada tarbijatele ja kauplejatele alati juurdepääs vaidluste kohtuvälise lahendamise üksusele.

(25)

Käesolev direktiiv ei tohiks takistada liikmesriikidel säilitada või vastu võtta tarbijate lepinguid puudutavate vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlusi käsitlevaid õigusakte, mis vastavad käesolevas direktiivis sätestatud nõuetele. Selleks et tagada vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste tõhus toimimine, peaks neil üksustel olema ka võimalus vastavalt oma asukohaliikmesriigi õigusele säilitada või vastu võtta menetluseeskirju, mis lubavad neil teatavatel asjaoludel vaidluste menetlemisest keelduda, näiteks siis, kui vaidlus on liiga keerukas ning seetõttu oleks seda parem lahendada kohtus. Siiski ei tohiks lubada, et menetluseeskirjad, mis lubavad vaidluste kohtuvälise lahendamise üksusel vaidluse menetlemisest keelduda, võiksid oluliselt kahjustada tarbijate juurdepääsu vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlustele, sealhulgas piiriüleste vaidluste korral. Seega peaksid liikmesriigid rahalise piirmäära kehtestamisel alati arvesse võtma, et vaidluse tegelik väärtus võib liikmesriikide vahel kõikuda ja seetõttu võiks ebaproportsionaalselt kõrge piirmäära kehtestamine ühes liikmesriigis halvendada teiste liikmesriikide tarbijate juurdepääsu vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlustele. Liikmesriikidelt ei tohiks nõuda, et nad tagaksid, et tarbija saab esitada oma kaebuse teisele vaidluste kohtuvälise lahendamise üksusele, kui see vaidluste kohtuvälise lahendamise üksus, kellele kaebus esmalt esitati, on oma menetluseeskirjade alusel keeldunud kaebust menetlemast. Sellistel juhtudel tuleks lugeda, et liikmesriigid on täitnud oma kohustuse tagada täielik kaetus vaidluste kohtuvälise lahendamise üksustega.

(26)

Käesolev direktiiv peaks lubama hõlmata ühes liikmesriigis asutatud kauplejaid teises liikmesriigis asuva vaidluste kohtuvälise lahendamise üksusega. Vaidluste kohtuvälise lahendamise süsteemiga kaetuse ja sellele tarbijate juurdepääsu parandamiseks terves liidus peaks liikmesriikidel olema võimalik otsustada kasutada teises liikmesriigis asutatud vaidluste kohtuvälise lahendamise üksusi või piirkondlikke, rahvusvahelisi või üleeuroopalisi vaidluste kohtuvälise lahendamise üksusi, kui eri liikmesriikidest pärit kauplejad kuuluvad sama vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuse alla. Siiski ei tohiks teises liikmesriigis asutatud vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste või rahvusvaheliste või üleeuroopaliste vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste kasutamine piirata liikmesriikide vastutust vaidluste kohtuvälise lahendamise üksustega täieliku kaetuse ja neile üksustele juurdepääsu tagamisel.

(27)

Käesolev direktiiv ei tohiks takistada liikmesriike säilitamast või kehtestamast vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlusi, milles käsitletakse ühiselt identseid või sarnaseid vaidlusi kaupleja ja mitme tarbija vahel. Tuleks läbi viia vaidluste kohtuvälise lahendamise kollektiivsete menetluste põhjalik mõjuanalüüs enne, kui tehakse ettepanek selliste menetluste kasutamiseks liidu tasandil. Tulemusliku kollektiivsete vaidluste süsteemi olemasolu ja vaidluste kohtuvälise lahendamise süsteemi lihtne kasutamine peaksid üksteist täiendama ja need menetlused ei tohiks olla üksteist välistavad.

(28)

Käesoleva direktiivi reguleerimisalasse kuuluvate vaidlustega seotud teabe töötlemine peaks vastama isikuandmete kaitse eeskirjadele, mis on sätestatud liikmesriikide õigus- ja haldusnormides, mis on vastu võetud vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiivile 95/46/EÜ (üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta) (8).

(29)

Konfidentsiaalsust ja eraelu puutumatust tuleks austada vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluse kõigis etappides. Liikmesriike tuleks julgustada kaitsma vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluste konfidentsiaalsust järgnevates tsiviil- ja kaubandusasjade kohtumenetlustes või vahekohtumenetlustes.

(30)

Siiski peaksid liikmesriigid tagama, et vaidluste kohtuvälise lahendamise üksused avalikustavad kõik süstemaatilised või olulised probleemid, mis sageli ette tulevad ning põhjustavad tarbijate ja kauplejate vahelisi vaidlusi. Sellekohasele teabele võiks lisada soovitusi, kuidas selliseid probleeme tulevikus vältida või lahendada, et tõsta kauplejate standardeid ning hõlbustada teabe ja parimate tavade vahetamist.

(31)

Liikmesriigid peaksid tagama, et vaidluste kohtuvälise lahendamise üksused lahendavad vaidlusi nii tarbijate kui ka kauplejate suhtes õiglasel, praktilisel ja proportsionaalsel viisil, kaebuse esitamise asjaolude objektiivse hindamise põhjal ning võttes nõuetekohaselt arvesse poolte õigusi.

(32)

Vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste sõltumatus ja ausus on hädavajalik, et võita liidu kodanike usaldus selle vastu, et vaidluste kohtuvälise lahendamise mehhanismid pakuvad neile õiglase ja sõltumatu lahenduse. Vaidluste kohtuvälise lahendamise eest vastutav füüsiline isik või kollegiaalne kogu peaks olema sõltumatu kõigist, kel võivad tulemustega seoses olla oma huvid, ning vastutaval füüsilisel isikul või kollegiaalsel kogul ei tohiks olla huvide konflikte, mis võivad takistada õiglasele, erapooletule ja sõltumatule otsusele jõudmist.

(33)

Vaidluste kohtuvälise lahendamise eest vastutavaid füüsilisi isikuid tuleks pidada erapooletuks vaid siis, kui neile ei saa avaldada survet, mis võiks mõjutada nende suhtumist vaidlusse. Selleks et tagada kõnealuste isikute tegevuse sõltumatus, tuleks nad määrata ametisse piisavalt pikaks ametiajaks ning nad ei tohiks kummaltki poolelt ega nende esindajatelt mingeid juhiseid saada.

(34)

Huvide konflikti välistamiseks peaksid vaidluste kohtuvälise lahendamise eest vastutavad füüsilised isikud avalikustama kõik asjaolud, mis võiksid mõjutada nende sõltumatust ja erapooletust või põhjustada huvide konflikti ühe või teise poolega vaidluses, mida neil on palutud lahendada. Huvide konflikti võib põhjustada otsene või kaudne finantshuvi vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluse tulemuse vastu või isiklik või ärisuhe ühe või mitme poolega kolme aasta jooksul enne ametisse asumist, sealhulgas muud volitused kui need, mis on antud vaidluste kohtuväliseks lahendamiseks, mida asjaomane isik on täitnud ühe või mitme poole, kutseorganisatsiooni või ettevõtjate ühenduse heaks, mille liige on üks pooltest, või asjaomase kutseorganisatsiooni või ettevõtjate ühenduse muude liikmete heaks.

(35)

Eelkõige on vaja tagada sellise surve puudumine, kui vaidluste kohtuvälise lahendamise eest vastutavad füüsilised isikud on kaupleja poolt tööle võetud või mis tahes viisil tasustatud. Seetõttu tuleks kehtestada erinõuded juhuks, kui liikmesriigid otsustavad lubada selliste vaidluste lahendamise menetluste käsitamist käesoleva direktiivi kohaste vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlustena. Kui vaidluste kohtuvälise lahendamise eest vastutavad füüsilised isikud on tööle võetud või saavad mis tahes viisil tasu ainult sellelt kutseorganisatsioonilt või ettevõtjate ühenduselt, mille liige kaupleja on, peaks nende käsutuses olema eraldi ja sihtotstarbeline eelarve, mis on piisav nende ülesannete täitmiseks.

(36)

Vaidluste kohtuvälise lahendamise edukaks toimimiseks, eelkõige vajaliku usalduse tagamiseks vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluste vastu on väga oluline, et vaidluste kohtuvälise lahendamise eest vastutavatel füüsilistel isikutel oleksid vajalikud eriteadmised, sealhulgas üldised õigusteadmised. Eelkõige peaks neil isikutel olema piisavad üldteadmised õigusküsimustest vaidluste õiguslike tagajärgede mõistmiseks, ilma et neil oleks kohustust olla kvalifitseeritud jurist.

(37)

Teatavate kvaliteedipõhimõtete kohaldatavus vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluste suhtes tugevdab nii tarbijate kui ka kauplejate usaldust selliste menetluste vastu. Sellised kvaliteedipõhimõtted töötati liidu tasandil esmakordselt välja soovitustes 98/257/EÜ ning 2001/310/EÜ. Kõnealustes komisjoni soovitustes sätestatud mõnedele põhimõtetele siduva iseloomu andmisega kehtestatakse käesolevas direktiivis kvaliteedinõuete kogum, mida kohaldatakse kõikide vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluste suhtes, mida viib läbi vaidluste kohtuvälise lahendamise üksus, millest on komisjonile teatatud.

(38)

Käesoleva direktiiviga peaks kehtestama vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste kvaliteedinõuded, mis peaksid tagama tarbijatele samaväärsel tasemel kaitse ja õigused nii siseriiklike kui ka piiriüleste vaidluste korral. Käesolev direktiiv ei tohiks takistada liikmesriikidel võtta vastu või säilitada käesoleva direktiivi eeskirjadest rangemaid eeskirju.

(39)

Vaidluste kohtuvälise lahendamise üksused peaksid olema juurdepääsetavad ja läbipaistvad. Vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste ja menetluste läbipaistvuse tagamiseks on vaja, et pooled saaksid selge ja kättesaadava teabe, mida nad vajavad teadliku otsuse tegemiseks enne vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlusse astumist. Sellise teabe andmine kauplejatele ei peaks olema nõutav, kui nende osalemine vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlustes on siseriikliku õiguse kohaselt kohustuslik.

(40)

Nõuetekohaselt toimiv vaidluste kohtuvälise lahendamise üksus peaks vaidlusi nii internetipõhiselt kui ka interneti vahenduseta menetlema kiiresti ning tegema vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluse tulemuse kättesaadavaks 90 kalendripäeva jooksul alates kuupäevast, mil asjaomane üksus sai kätte kaebuse täieliku toimiku, sealhulgas kõik kõnealuse kaebusega seotud asjakohased dokumendid, ning lõpetades vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluse tulemuse teatavakstegemise kuupäevaga. Kaebuse saanud vaidluste kohtuvälise lahendamise üksus peaks vaidluse pooli sellest teavitama kohe, kui on saanud kätte kõik dokumendid, mis on vajalikud vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluse läbiviimiseks. Teatavatel erandjuhtudel väga keerulise iseloomuga vaidluste korral, sealhulgas kui üks pooltest ei saa põhjendatud juhtudel vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluses osaleda, peaksid vaidluste kohtuvälise lahendamise üksused saama seda tähtaega asjaomase juhtumi läbivaatamiseks pikendada. Pooli tuleks kõikidest sellistest pikendamistest teavitada ning teatada neile eeldatav ligikaudne aeg, mis on vajalik asjaomase vaidluse lahendamiseks.

(41)

Vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlused peaksid eelistatavalt olema tarbijale tasuta. Menetlustasude kohaldamisel peaks vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlus olema tarbijatele juurdepääsetav, atraktiivne ja taskukohane. Seetõttu ei tohiks menetlustasud ületada sümboolset määra.

(42)

Vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlused peaksid olema õiglased, nii et vaidluse pooled on täiel määral teadlikud oma õigustest ja asjaomase menetluse käigus tehtavate valikute tagajärgedest. Vaidluste kohtuvälise lahendamise üksused peaksid tarbijaid nende õigustest teavitama enne, kui nad pakutud lahendusega nõustuvad või seda järgivad. Mõlemal poolel peaks olema võimalik esitada teavet ja tõendeid füüsiliselt kohal viibimata.

(43)

Tarbija ja kaupleja vaheline kokkulepe kaebuste esitamise kohta vaidluste kohtuvälise lahendamise üksusele ei tohiks olla tarbija jaoks siduv, kui selline kokkulepe sõlmiti enne vaidluse tekkimist ning kui sellest tulenevalt jääb tarbija ilma õigusest esitada hagi vaidluse lahendamiseks kohtule. Lisaks peaks nendes vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlustes, mille eesmärk on lahendada vaidlus lahenduse määramise teel, olema lahendus poolte jaoks siduv ainult siis, kui neid on selle siduvast iseloomust eelnevalt teavitatud ja nad on sellega sõnaselgelt nõustunud. Kauplejapoolne selgesõnaline nõustumine ei peaks olema vajalik, kui siseriiklikud eeskirjad näevad ette, et sellised lahendused on kauplejate suhtes siduvad.

(44)

Nende vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluste puhul, mille eesmärgiks on vaidluse lahendamine tarbija jaoks määratud lahendusega, ei tohiks tarbija, kui õigusnormides ei ole vasturääkivust, jääda määratud lahenduse tõttu ilma kaitsest, mis on talle ette nähtud nende sätetega, mille suhtes ei saa lepingust kõrvale kalduda selle liikmesriigi õiguse alusel, kus on tarbija ja kaupleja harilik viibimiskoht. Õigusnormide vasturääkivuse korral, kui müügi- või teenuse osutamise lepingute suhtes kohaldatav õigusakt on määratud kindlaks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta määruse (EÜ) nr 593/2008 (lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta („Rooma I”)) (9) artikli 6 lõigete 1 ja 2 kohaselt, ei tohiks tarbija vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuse määratud lahenduse tõttu jääda ilma kaitsest, mis on talle ette nähtud nende sätetega, mille suhtes ei saa lepingust kõrvale kalduda selle liikmesriigi õiguse alusel, kus on tarbija harilik viibimiskoht. Õigusnormide vasturääkivuse korral, kui müügi- või teenuse osutamise lepingute suhtes kohaldatav õigusakt on määratud kindlaks lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse 19. juuni 1980. aasta Rooma konventsiooni (10) artikli 5 lõigete 1–3 kohaselt, ei tohiks tarbija vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuse määratud lahenduse tõttu jääda ilma kaitsest, mis on tarbijale ette nähtud selle liikmesriigi kohustuslike eeskirjade alusel, kus on tarbija harilik viibimiskoht.

(45)

Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele on põhiõigused, mis on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47. Seetõttu ei tohiks vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlused olla kavandatud asendama kohtumenetlust ning ei tohiks võtta tarbijatelt või kauplejatelt õigust pöörduda õiguskaitse saamiseks kohtusse. Käesolev direktiiv ei tohiks takistada pooltel pöörduda kohtusse. Kui vaidlust ei saa lahendada asjaomase vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluse abil, mille tulemus ei ole siduv, ei tohiks pooli hiljem takistada algatamast kõnealuse vaidluse suhtes kohtumenetlust. Liikmesriigid peaksid saama vabalt valida selle eesmärgi saavutamiseks asjakohased vahendid. Muu hulgas peaks neil olema võimalus ette näha, et aegumistähtajad ei lõppe vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluse kestel.

(46)

Tõhusaks toimimiseks peaks vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste käsutuses olema piisavalt inim-, materiaalseid ja rahalisi ressursse. Liikmesriigid peaksid otsustama nende territooriumil asuvate vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste rahastamise asjakohase vormi, piiramata juba toimivate üksuste rahastamist. Käesolev direktiiv ei tohiks piirata küsimust, kas vaidluste kohtuvälise lahendamise üksusi rahastatakse avalikust või erasektorist või mõlemast sektorist koos. Siiski tuleks vaidluste kohtuvälise lahendamise üksustel soovitada eelkõige kaaluda erarahastamise viise ning kasutada riigiressursse ainult liikmesriikide äranägemisel. Käesolev direktiiv ei tohiks mõjutada ettevõtjate, kutseorganisatsioonide ja ettevõtjate ühenduste võimalust vaidluste kohtuvälise lahendamise üksusi rahastada.

(47)

Vaidluse tekkides peaks tarbijail olema võimalik teha kiiresti kindlaks, millised vaidluste kohtuvälise lahendamise üksused on pädevad nende kaebust menetlema, ja nad peaksid teadma, kas asjaomane kaupleja osaleb või ei osale kohtuvälise lahendamise üksusele esitatud menetluses. Vaidluste lahendamiseks vaidluste kohtuvälise lahendamise üksusi kasutada otsustanud kauplejad peaksid teavitama tarbijaid vaidluste kohtuvälise lahendamise üksus(t)e, mille alla nad kuuluvad, veebisaidi aadressist. Kõnealust teavet tuleks anda selgelt, arusaadavalt ja hõlpsalt kättesaadaval viisil kaupleja veebisaidil (kui see on olemas) ning vajaduse korral kaupleja ja tarbija vaheliste müügi- või teenuse osutamise lepingute üldtingimustes. Kauplejatel peaks olema võimalus esitada oma veebisaidil ja asjaomaste lepingute tingimustes lisateavet oma sisemenetluste kohta kaebuste lahendamiseks või muude võimaluste kohta nendega otse kontakteerumiseks, eesmärgiga lahendada tarbijatega tekkinud vaidlused ilma vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuse poole pöördumata. Kui vaidlust ei ole võimalik vahenduseta lahendada, peaks kaupleja andma tarbijale paberkandjal või muul püsival andmekandjal teavet asjaomaste vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste kohta ning märkima, kas ta kavatseb neid kasutada.

(48)

Kauplejate kohustus teavitada tarbijaid nendest vaidluste kohtuvälise lahendamise üksustest, kelle alla kõnealused kauplejad kuuluvad, ei tohiks piirata muudes liidu õigusaktides sisalduvaid sätteid tarbijate teavitamise kohta kohtuvälistest õiguskaitsemenetlustest, mida tuleks kohaldada lisaks käesolevas direktiivis sätestatud asjaomasele teavitamise kohustusele.

(49)

Käesoleva direktiiviga ei tuleks nõuda kauplejate kohustuslikku osalemist vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlustes või selliste menetluste tulemuste siduvust kauplejate suhtes, kui tarbija on esitanud nende vastu kaebuse. Selleks et tagada, et õiguskaitse oleks siiski tarbijatele kättesaadav ning nad ei oleks sunnitud oma nõuetest loobuma, tuleks kauplejaid julgustada võimalikult palju vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlustes osalema. Seetõttu ei tohiks käesoleva direktiiviga piirata nende siseriiklike eeskirjade kohaldamist, mille kohaselt on kauplejad kohustatud sellistes menetlustes osalema või mille alusel kehtestatakse osalemise suhtes stiimuleid või karistusi või tehakse nende menetluste tulemused kauplejate jaoks siduvaks, juhul kui sellised õigusaktid ei takista pooli kasutamast oma õigust pöörduda kohtusse, nagu on ette nähtud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 47.

(50)

Selleks et mitte põhjustada vaidluste kohtuvälise lahendamise üksustele ebavajalikku koormust, peaksid liikmesriigid julgustama tarbijaid kauplejaga ühendust võtma, et enne vaidluste kohtuvälisele üksusele kaebuse esitamist püüda probleemi kahepoolselt lahendada. Paljudel juhtudel võimaldab see tarbijatel lahendada oma vaidlused kiiresti ja varajases etapis.

(51)

Liikmesriigid peaksid kaasama kutseorganisatsioonide, ettevõtjate ühenduste ja tarbijaorganisatsioonide esindajaid vaidluste kohtuvälise lahendamise süsteemi loomisse, eriti seoses erapooletuse ja sõltumatuse põhimõttega.

(52)

Liikmesriigid peaksid tagama, et vaidluste kohtuvälise lahendamise üksused teevad piiriüleste vaidluste lahendamisel koostööd.

(53)

Liidus tuleks tugevdada vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste võrgustikke, näiteks finantsteenustega seotud kaebuste võrgustikku FIN-NET finantsteenuste valdkonnas. Liikmesriigid peaksid julgustama vaidluste kohtuvälise lahendamise üksusi sellistes võrgustikes osalema.

(54)

Vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste ja riiklike asutuste tiheda koostöö abil tuleks tugevdada tarbijakaitset käsitlevate liidu õigusaktide tulemuslikku kohaldamist. Komisjon ja liikmesriigid peaksid hõlbustama vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste vahelist koostööd, et õhutada parimate tavade ja tehniliste eksperditeadmiste vahetamist ning arutada vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlustega seotud probleeme. Muu hulgas tuleks sellist koostööd toetada liidu tulevase tarbijakaitseprogrammi kaudu.

(55)

Vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste nõuetekohase ja tõhusa toimimise tagamiseks tuleks neid hoolikalt jälgida. Sel eesmärgil peaksid liikmesriigid määrama kõnealuse ülesande täitmiseks pädeva asutuse või pädevad asutused. Komisjon ja käesoleva direktiivi kohased pädevad asutused peaksid avaldama käesoleva direktiivi nõuetele vastavate vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste nimekirja ja seda ajakohastama. Liikmesriigid peaksid tagama, et kõnealuse nimekirja avaldavad vaidluste kohtuvälise lahendamise üksused, Euroopa tarbijakeskuste võrgustik ning vajaduse korral käesoleva direktiivi kohaselt määratud asutused oma veebisaidil, esitades lingi komisjoni veebisaidile, ning võimaluse korral püsival andmekandjal oma ruumides. Lisaks peaksid liikmesriigid ka soovitama asjaomastel tarbijaorganisatsioonidel ja ettevõtjate ühendustel selle nimekirja avaldada. Liikmesriigid peaksid tagama ka teabe asjakohase levitamise selle kohta, mida tarbijad peaksid kauplejaga tekkinud vaidluse korral tegema. Lisaks peaksid pädevad asutused avaldama korrapäraselt aruandeid vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste arengu ja toimimise kohta asjaomastes liikmesriikides. Vaidluste kohtuvälise lahendamise üksused peaksid edastama pädevatele asutustele asjakohase teabe, mis peaks olema kõnealuste aruannete aluseks. Liikmesriigid peaksid ergutama vaidluste kohtuvälise lahendamise üksusi sellist teavet esitama, kasutades komisjoni 12. mai 2010. aasta soovitust 2010/304/EL (tarbijakaebuste ja -päringute liigitamise ning nendest teatamise ühtlustatud metoodika kasutamise kohta) (11).

(56)

On vaja, et liikmesriigid kehtestaksid eeskirjad karistuste kohta käesoleva direktiivi järgimiseks vastu võetud siseriiklike sätete rikkumise eest, ja tagaksid nimetatud eeskirjade rakendamise. Kõnealused karistused peaksid olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

(57)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. oktoobri 2004. aasta määrust (EÜ) nr 2006/2004 (tarbijakaitseseaduse jõustamise eest vastutavate siseriiklike asutuste vahelise koostöö kohta (tarbijakaitsealase koostöö määrus)) (12) tuleks muuta, et lisada selle lisasse viide käesolevale direktiivile piiriülese koostöö tugevdamiseks käesoleva direktiivi täitmise tagamisel.

(58)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiivi 2009/22/EÜ (tarbijate huve kaitsvate ettekirjutuste kohta) (13) (ettekirjutuste direktiiv) tuleks muuta, et lisada selle lisasse viide käesolevale direktiivile, et tagada käesolevas direktiivis sätestatud tarbijate kollektiivsete huvide kaitse.

(59)

Kooskõlas liikmesriikide ja komisjoni 28. septembri 2011. aasta ühise poliitilise deklaratsiooniga selgitavate dokumentide kohta (14) kohustuvad liikmesriigid lisama põhjendatud juhtudel ülevõtmismeetmeid käsitlevale teatele ühe või mitu dokumenti, milles selgitatakse seost direktiivi komponentide ja ülevõtvate siseriiklike õigusaktide vastavate osade vahel. Seadusandja leiab, et seoses käesoleva direktiiviga on kõnealuste dokumentide edastamine õigustatud.

(60)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärki, nimelt siseturu nõuetekohasele toimimisele kaasaaitamist kõrge tarbijakaitse taseme saavutamise kaudu ning seejuures piiramata tarbijate juurdepääsu kohtutele, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning seetõttu on seda parem saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kooskõlas kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(61)

Käesolevas direktiivis austatakse põhiõigusi ja järgitakse Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tunnustatud põhimõtteid, eriti selle artikleid 7, 8, 38 ja 47.

(62)

Euroopa andmekaitseinspektoriga konsulteeriti kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 45/2001 (üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta) (15) artikli 28 lõikega 2 ning ta esitas arvamuse (16)12. jaanuaril 2012,

a)

vaidluste lahendamise üksustes toimuvad menetlused, milles vaidluse lahendamise eest vastutavad füüsilised isikud on tööle võetud või tasustatud ainult konkreetse kaupleja poolt, välja arvatud juhul, kui liikmesriik otsustab lubada käsitada selliseid menetlusi käesoleva direktiivi kohaste vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlustena ning on täidetud II peatükis sätestatud nõuded, sealhulgas artikli 6 lõikes 3 sätestatud sõltumatuse ja läbipaistvuse erinõuded;

b)

kaupleja hallatavates tarbijakaebuste lahendamise süsteemides toimuvad menetlused;

c)

mittemajanduslikud üldhuviteenused;

d)

kauplejatevahelised vaidlused;

e)

otsesed läbirääkimised tarbija ja kaupleja vahel;

f)

kohtuniku püüded lahendada vaidlust kõnealust vaidlust käsitleva kohtumenetluse käigus;

g)

kaupleja poolt tarbija vastu algatatud menetlused;

h)

tervishoiuteenused, mida tervishoiutöötajad osutavad patsientidele, et hinnata, säilitada või taastada nende terviseseisundit, sealhulgas ravimite ja meditsiiniseadmete väljakirjutamine, väljastamine ja nendega varustamine;

i)

täiendõppe või kõrghariduse avalik-õiguslikud teenusepakkujad.

—

kaupleja tegevuskoht, kui kauplejaks on füüsiline isik;

—

registrijärgne asukoht, juhatuse asukoht või peamine tegevuskoht, kui kauplejaks on äriühing või muu juriidiline isik või füüsiliste või juriidiliste isikute ühendus, sealhulgas filiaali, esinduse või muu asutuse asukoht.

—

koht, kus ta teeb vaidluste kohtuvälise lahendamise toiminguid, kui üksust haldab füüsiline isik;

—

koht, kus juriidiline isik või füüsiliste või juriidiliste isikute ühendus teostab vaidluste kohtuvälise lahendamise toiminguid, või kus on ta registrijärgne asukoht, kui üksust haldab juriidiline isik või füüsiliste või juriidiliste isikute ühendus;

—

koht, kus on ametiasutuse või muu avalik-õigusliku isiku asukoht, kui üksust haldab ametiasutus või muu avalik-õiguslik isik.

a)

haldavad ja ajakohastavad veebisaiti, mis pakub pooltele lihtsat juurdepääsu vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlusi käsitlevale teabele ning pakub tarbijatele võimaluse esitada kaebus ja nõutavad lisadokumendid interneti kaudu;

b)

annavad pooltele nende soovi korral punktis a osutatud teabe püsival andmekandjal;

c)

vajaduse korral võimaldavad tarbijal esitada kaebuse interneti vahenduseta;

d)

võimaldavad pooltel vahetada teavet elektrooniliselt või vajaduse korral postiga;

e)

võtavad menetlusse nii siseriiklikke kui ka piiriüleseid vaidlusi, sealhulgas vaidlusi, mis on hõlmatud määrusega (EL) nr 524/2013, ning

f)

võtavad käesoleva direktiivi reguleerimisalasse kuuluvate vaidluste menetlemisel vajalikke meetmeid tagamaks, et isikuandmete töötlemisel järgitakse isikuandmete kaitse eeskirju, mis on sätestatud asjaomase üksuse asukohaliikmesriigi siseriiklikes õigusaktides, millega rakendatakse direktiivi 95/46/EÜ.

a)

tarbija ei püüdnud võtta asjaomase kauplejaga ühendust, et kaebust arutada ja püüda probleemi vahetult kauplejaga lahendada;

b)

vaidlus on sisutühi või pahatahtlik;

c)

vaidlust menetleb või on eelnevalt menetlenud teine vaidluste kohtuvälise lahendamise üksus või kohus;

d)

nõude väärtus on väiksem või suurem eelnevalt kindlaks määratud rahalisest piirmäärast;

e)

tarbija ei ole kaebust vaidluste kohtuvälise lahendamise üksusele esitanud eelnevalt kindlaks määratud tähtajaks, mida ei tohi kehtestada lühemaks ajaks kui üks aasta alates kuupäevast, kui tarbija esitas kauplejale kaebuse;

f)

sellist liiki vaidluse menetlemine häiriks tõsiselt vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuse tõhusat toimimist.

a)

nendel isikutel on tarbijavaidluste kohtuvälise või kohtuliku lahendamise alal vajalikud teadmised ja oskused, samuti üldine arusaamine õigusteadusest;

b)

need isikud määratakse ametisse piisavalt pikaks ametiajaks, et tagada nende tegevuse sõltumatus, ning neid ei saa nende ülesannete täitmisest ilma õigustatud põhjenduseta vabastada;

c)

need isikud ei saa tegevusjuhiseid kummaltki poolelt ega nende esindajatelt;

d)

neid tasustatakse viisil, mis ei ole seotud menetluse tulemusega;

e)

nad avaldavad põhjendamatu viivituseta vaidluste kohtuvälise lahendamise üksusele kõik asjaolud, mis võivad mõjutada nende sõltumatust ja erapooletust või mida võidakse käsitada kui nende sõltumatust ja erapooletust mõjutavatena või millest võib alguse saada huvide konflikt lahendatava vaidluse ühe või teise poolega. Selliste asjaolude avaldamise kohustust tuleb täita kogu vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluse jooksul. Seda ei kohaldata, kui vaidluste kohtuvälise lahendamise üksus koosneb ainult ühest füüsilisest isikust.

a)

asendatakse asjaomane füüsiline isik teise füüsilise isikuga, kellele usaldatakse vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluse läbiviimine, või, kui see pole võimalik,

b)

hoidub asjaomane füüsiline isik kõnealuse vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluse läbiviimisest ja teeb pooltele võimaluse korral ettepaneku esitada vaidlus teisele vaidluste kohtuvälise lahendamise üksusele, kes on pädev kõnealust vaidlust menetlema, või, kui see pole võimalik,

c)

avaldatakse asjaolud pooltele ja asjaomasel füüsilisel isikul lubatakse viia läbi vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlus ainult juhul, kui pooled ei ole esitanud vastuväidet pärast seda, kui neid on teavitatud asjaoludest ja nende õigusest esitada vastuväide.

a)

vaidluse lahendamise eest vastutavad füüsilised isikud on ametisse määranud kollegiaalne kogu või nad kuuluvad kollegiaalsesse kogusse, mis koosneb võrdsest arvust tarbijate organisatsioonide esindajatest ja kaupleja esindajatest, ning ametisse määramine toimub läbipaistva menetluse alusel;

b)

vaidluse lahendamise eest vastutavatele füüsilistele isikutele antakse vähemalt kolmeaastane ametiaeg, et tagada nende tegevuse sõltumatus;

c)

vaidluste lahendamise eest vastutavad füüsilised isikud kohustuvad kolme aasta jooksul pärast nende töö lõppemist vaidluste lahendamise üksuses mitte töötama kaupleja, kutseorganisatsiooni või ettevõtjate ühenduse heaks, mille liige kaupleja on;

d)

vaidluste lahendamise üksusel ei ole hierarhilist või funktsionaalset sidet kauplejaga, ta on selgelt eraldatud kaupleja tegevusüksustest ning tema käsutuses on tema ülesannete täitmiseks piisav eelarve, mis on kaupleja üldeelarvest eraldiseisev.

a)

kontaktandmed, sealhulgas postiaadress ja e-posti aadress;

b)

asjaolu, et vaidluste kohtuvälise lahendamise üksused on artikli 20 lõike 2 kohaselt nimekirja kantud;

c)

vaidluste kohtuvälise lahendamise eest vastutavad füüsilised isikud, nende ametisse määramise viis ja ametiaja kestus;

d)

vaidluste kohtuvälise lahendamise eest vastutava füüsilise isiku asjatundlikkus, erapooletus ja sõltumatus, juhul kui ta on tööle võetud või tasustatud ainult kaupleja poolt;

e)

nende liikmesus vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste võrgustikes, mis hõlbustavad piiriüleste vaidluste lahendamist, kui see on asjakohane;

f)

nende pädevusse kuuluvate vaidluste liigid, sealhulgas vajadusel piirmäärad;

g)

vaidluse lahendamist reguleerivad menetluseeskirjad ja alused, mis võimaldavad vaidluste kohtuvälise lahendamise üksusel keelduda teatud vaidluse menetlemisest kooskõlas artikli 5 lõikega 4;

h)

keeled, mida saab kasutada vaidluste kohtuvälise lahendamise üksusele kaebuste esitamisel ja milles viiakse läbi vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlus;

i)

eeskirjade liigid, mida vaidluste kohtuvälise lahendamise üksus võib vaidluse lahendamise aluseks võtta (nt õigusnormid, õigluse kaalutlused, tegevusjuhendid);

j)

kõik esialgsed nõuded, mida pooltel võib olla vaja täita, enne kui on võimalik vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlust alustada, sealhulgas nõue, et tarbija peaks püüdma probleemi kauplejaga vahetult lahendada;

k)

poolte võimalus menetlusest loobuda;

l)

vajaduse korral poolte kantavad kulud, sealhulgas eeskirjad kulude hüvitamise kohta menetluse lõppemisel;

m)

vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluse keskmine kestus;

n)

vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluse tulemuse õiguslik tagajärg, sealhulgas vajadusel karistused pooltele siduva otsuse mittetäitmise eest;

o)

vaidluste kohtuvälise lahendamise otsuse täitmise tagamine, kui see on asjakohane.

a)

laekunud vaidluste arv ja nendega seotud kaebuste liigid;

b)

süstemaatilised või olulised probleemid, mida esineb sageli ja mis põhjustavad tarbijate ja kauplejate vahel vaidlusi; sellele teabele võib lisada soovitusi, kuidas selliseid probleeme tulevikus vältida või lahendada, et tõsta kauplejate standardeid ning hõlbustada teabe ja parimate tavade vahetamist;

c)

selliste vaidluste määr, mida vaidluste kohtuvälise lahendamise üksus on keeldunud menetlemast ja artikli 5 lõikes 4 osutatud erinevate keeldumisaluste protsentuaalne jaotus;

d)

artikli 2 lõike 2 punktis a osutatud menetluste puhul vastavalt tarbija ja kaupleja kasuks tehtud soovituslike või määratud lahenduste ning poolte kokkuleppega lõppenud vaidluste protsentuaalne jaotus;

e)

vaidluse kohtuvälise lahendamise menetluste katkestamiste protsentuaalne jaotus ja nende katkestamise põhjused, kui need on teada;

f)

vaidluste lahendamiseks keskmiselt kulunud aeg;

g)

vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluste otsuste täitmise määr (kui see on teada);

h)

vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste koostöö vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste võrgustikes, mis hõlbustavad piiriüleste vaidluste lahendamist, kui see on asjakohane.

a)

vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlus on mõlemale poolele kättesaadav ja kergesti juurdepääsetav nii interneti vahendusel kui ka interneti vahenduseta, olenemata sellest, kus nad asuvad;

b)

pooltel on juurdepääs menetlusele, ilma et neid kohustataks kasutama juristi või õigusnõustajat, kuid menetluse ajal ei võeta pooltelt õigust sõltumatule nõustamisele ega võimalust, et neid esindab või abistab kolmas isik menetluse kõikides etappides;

c)

vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlus on tarbijaile kättesaadav tasuta või sümboolse menetlustasu eest;

d)

kaebuse saanud vaidluste kohtuvälise lahendamise üksus teavitab vaidluse pooli sellest kohe pärast kõikide kaebusega seotud asjakohast teavet sisaldavate dokumentide kättesaamist;

e)

vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluse tulemused tehakse kättesaadavaks 90 kalendripäeva jooksul alates vaidluste kohtuvälise lahendamise üksusele kaebuse täieliku toimiku laekumise kuupäevast. Väga keerukate vaidluste korral võib vastutav vaidluste kohtuvälise lahendamise üksus 90 kalendripäevalist ajavahemikku oma äranägemisel pikendada. Pooli teavitatakse kõnealuse ajavahemiku pikendamisest ja eeldatavast ajast, mis on vajalik vaidluse menetlemise lõpetamiseks.

a)

on pooltel mõistliku ajavahemiku jooksul võimalik väljendada oma seisukohta ja saada vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuselt teise poole argumente, tõendeid, dokumente ja fakte,ekspertide seisukohti ja arvamusi ning neid kommenteerida;

b)

pooli teavitatakse, et neil ei ole kohustust kasutada juristi või õigusnõustajat, kuid nad võivad menetluse igas etapis taotleda sõltumatut nõustamist, olla esindatud kolmanda isiku poolt või saada kolmandalt isikult abi;

c)

pooli teavitatakse vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluse tulemusest kirjalikult või püsival andmekandjal, ning neile antakse teada tulemuse aluseks olevad põhjused.

a)

pooltel on igal ajal võimalus menetlusest loobuda, kui menetluse teostamise viis neid ei rahulda. Neid teavitatakse sellest õigusest enne menetluse algust. Kui kaupleja kohustuslik osalemine vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluses on siseriiklike eeskirjadega ette nähtud, kohaldatakse käesolevat punkti ainult tarbija suhtes;

b)

pooli teavitatakse enne soovitusliku lahendusega nõustumist või selle lahenduse järgimist sellest, et:

c)

pooli teavitatakse enne soovitusliku lahendusega nõustumist või selle lahenduse järgimist sellise nõustumise või järgimise õiguslikust mõjust;

d)

pooltele antakse enne soovituslikule lahendusele või kokkuleppelahendusele nõusoleku andmist mõistlik järelemõtlemisaeg.